Kohad

Juba aastaid tagasi hakkasin "koguma" naljakaid kohanimesid. Kogusin neid muidugi pildistamise teel. Peakski need pildid nüüd üles otsima ja ühte kohta kokku koguma... nii, nagu peaks tegema seda-teist-ja-kolmandatki :))

Kummaliste kohanimede esikolmikusse kuuluvad kahtlemata Litsmetsa ja Karilatsi... ja edasi siis juba igaühe omal valikul isiklike eelistuste alusel... kas Kohatu, Munalaskme, Tulevik, Lemmik, Julga, Kerepäälse või veel midagi muud.

Samas võiksin nad ka siia blogisse salvestada ... või noh, vähemalt üritan viimatistest alustada :D

*Lätlaste jõgi nimega Perse on ka muidugi eestlaste suur lemmik, selle järgi oli veel paar aastat tagasi nimetatud ka üks Riia kohvik - Perses Cafe.

Hädaabikarje gallupiga

Kulge!

Kui on vaja teha kingitus siukstele peenikestele preilidele vanuses 6-10.... ja siis mõtled oma vana ja terviselise peaga, et tore ju värskes õhus olla ja liikuda... ja olla siuke reibas ja dünaamiline ja ergas.. ja ostad neile kingiks (ei hakka naerma!) korvpallirõngas ja kroketimäng... siis kas see teeb umbes sama välja, nagu see mees, kes oma naisele kinkis jõuludeks tulekustuti...

mulle tundus see päris hea idee... aga üks lähikondne hakkas selle peale suure häälega naerma ja teatas, et kui temale oleks siukses vanuses siuksed asjad kingitud, siis oleks ta selle kinkija küll maha kandnud... et sellest hullem oleks ainult flanellöösärk või lillevaas...

mh? siuke ilus punane korvpallirõngas ...

meie igapäevast kooki

Novot, nüüd ongi... seda rabarberikooki on saanud teha peaaegu iga päev. No kui kristalselt aus olla, siis mõni päev on vahele ka jäänud. Ja kui veel ausam olla, siis on see enamasti rabarberi-maasikakook. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil pole praeahju. Aga isu barburikoogi järele oli küll. Isegi vaatamata süümekatele, mida siin keegi käis ja ringi leffitas.... et vaene väike barbur ja tema kaks varrekest ja üldse... :P. Nonii, sai siis meie tagasihoitud barburikoogi isu äravõitmatuks kasvatatud... ja, nagu öeldud, ahju meil pole. Aga leivaküpsetamismasin on. Ja mis peaks takistama koogi küpsetamist selles masinas - ta ju küpsetab! Sedaviisi saigi ühel hilisel õhtutunnil arutletud ja kuna miskit tainast ei olnud ega viitsinud ka tegema hakata, leidsime kapist Juubeli tordi pulbri. Siis natuke leiutamist... ja esimene kook sai hakkama pandud. Tuli täitsa söödav, aga mõningad puudused esinesid. Järgmise korraga sai esmaretsepti veidi tuunitud... kolmas kord veel veidi... ja oligi käes imehea ja imelihtne täitsa enda leiutatud rabarberikoogi retsept! Kook ise, olgu öeldud on hea! Isegi nii hea, et vähemalt üle päeva me teda ikka teeme... tegelikult küll isegi veidi sagedamini :)

Vahelduseks ka üks rosinasai, mis on selline rosinasai, nagu üks rosinasai olema peab. Mitte nii, et üks rosin huikab teist taga. See pole küll enda tehtud. Ja keegi on juba oma pikad ammad sisse ka löönud :) :) :)

Et väga magusaks ei kisuks, siis ka üks imemaitsev ja karge maasika-sibula salat :). Siuke hommikune :)

Kuufaasid jmt

Maria Thuni aiakalender

Valida ülalt pealkirja alt "Siderischer Tierkreis (Maria Thun)" ja vajadusel ka "English Version" ning seejärel vajutada "Aktualisieren"

Taimed

Loodetavasti ei teinud see paari nädala tagune öökülm maasikaõitele liiga - sel aastal on nad esimest korda niiiii õisi täis. Eks neil nüüd ongi see põhiline kandeiga... ja ma võiks ju selle peenra ükskord ära ka lõpetada, siiamaani taimed keset mingeid hunnikuid. Teisalt... kui nad seal keset hunnikuid nõnda kenasti kasvavad, miks ma peaks siis veel vaeva nägema .. :)

Üsna vilets maa, paesodi paksult täis, seepärast need põõsad väga edeneda vist ei tahagi. Samas ega kahe aastaga vist ei saagi erilist tihnikut tahta (ja just siukse segase "võsatihniku" nad ühel hetkel moodustama peaks). Esiplaanil paremal sel kevadel Baltezersist toodud punane sarapuu Fuscorubra

Varem ei osanud ma võõrasemadest suurt midagi pidada. Aga terrassile v trepile suurde potti istutatuna on nad ikka võrratud! Õitsevad ka rikkalikult, kui veidi väetada. Kevadel Berliini Tiergartenis nägin esimest korda rikkalikke võõrasemapeenraid, mis mulle meeldisid - nad kasutasid seal ühevärvilisi ja need meeldivad mulle palju rohkem kui need kahevärvilised.

Fransenist tellitud hostad. Kõik kuidagi väga kirjud saanud :)))).. aga tõtt-öelda just sellised mulle meeldivadki. Kuigi peaks ehk tasakaalustuseks mõningaid ühevärvilisi ka olema... kuid "peaks" ei ole mitte see sõna, millest ma oma elamises lähtuks või väga lugu peaks :)

Ja siin veidi niisama metsaalust.. kuigi läbipääsmatu võsa on suuremaltjaolt maha võetud, me väga suurt "kultuurmaastikku" sinna siiski ei planeeri... või noh... mõned mustikad... ja ehk paar värviliste vartega põõsast... ja võibla mõni kibuvits (neid kasvab seal metsa all üllataval kombel ka täiesti looduslikult)... :D... aga eks näis, praegu on seal selline üsna metsik ja ongi hea.

Ilmaratas

Lauba jõudis lõpuks see Lõuna-Eesti sadu ja torm meile ka. Hommikupoolikul oli veel täitsa ilus, kuigi tuuline, kuid pealelõunal hakkas vaikselt tibama ja õhtupoolikuks oli sellest saanud korralik sadu. Hilisõhtul kallas aga sellist valget vett taevast alla, et kohati oli kogu vaateväli valge. Lisandus metsik tuul ja üsna lähedal paukuv äike. See äike ja torm on siin kuidagi väga sagedased ja tugevad. Mu lapseea suvepaigas, kus vanemad praegu elavad, olid samuti võimsad äikesed, kuid seal ma kunagi ei kartnud neid. Vanaema tõmbas küll kõik juhtmed seinast välja, sulges siibrid ja pistikupesade lähedal ei tohtinud kunagi äikese ajal olla - mitu korda lõi vanade juhtmete aegu seinakontaktidest sädemeid kaugele välja. Minu jaoks oli see seal aga lihtsalt võimas ja ilus vaatemäng. Seda ilmselt peamiselt seetõttu, et äike ei läinud seal kunagi otse üle pea, vaid vajus alla orgu ja järve peale, kuhu vaade oli küll ääretult võimas, kuid mitte hirmutav. Siin keset metsa aga on kuidagi see äikese kulgemise tee ja kui otse pea kohal kõik paugub , nii, et ei saa aru, mis lahti on ja maailm on öösel vahetpidamata valge, siis on tegelikult väga kole. Naabrite jutu järgi, kes on siin eluaeg elanud, on välk mitu korda kõrvaltallu sisse ka löönud. Ja kümmekond aastat tagasi lennutas torm ka kirikul katuse pealt...

See ei ole udu, vihm oli lihtsalt nii "paks", et õhk oli sellest valge. (esimese pildi paremas nurgas näha ka kõrgpeenras kasvavad võimsad kartulid)

Nagu näha, tekkisid murule tekkisid uued tiigid


Aga õnneks läksid vihma mõjul rodod metsa all õitsema - ja seda vaatamata minu rumalusest saadud kevadisele korralikule päikesepõletusele (mis teiselt pildilt ka hästi näha on):

Ammulubatu

Veidi enam kui kuu tagasi sai mõneks päevaks ka Belgiasse põigatud. Üks linn, mis mulle meeldis (kui poolepäevase külastuskäigu järel saab meeldimisest-mittemeeldimisest rääkida) oli Antwerpen. Vana ja suurejooneline, samas mõnus vanalinn... ja eks turiste ka muidugi hulgakaupa. Samas kuidagi selline vabameelne ja lahe, mõnusa atmosfääriga...

Turistilõks muidugi... aga hobused teistsugused kui meil. Küsimus - mis ripub hobuse laudja kohal? ;)


Raekoja plats


Hiltoni hotell Antwerbi vanalinnas


Peaaegu nagu Peterburis :). Jõe ääres


Ka turistilõksudel on maised vajadused

Antwerpeni katedraal. Ilus ja võimas.


Katedraali peauks
Katedraali peaukse nurga taga orvas oli ka monument katedraali ehitajatele


Belgias ei ole küll NIIII palju jalgrattaid kui Hollandis, kuid siiski meie mõistes kohutavalt palju. Antwerpeni rattateed palistavad märgid - asfaldil reas nagu suured nööbid



Miski monument, tagaplaanil jälle katedraal


Raekoda koos kuulsa legendikangelase purskkaevuga, kes tappis kurja koletise



Veel raekoda. Fassaadil riikide lipud.. mde, ka Eesti lipp on esindatud - otsige üles :)


Majadesse suhtuvad nad seal paraja huumoriga, üks näide:

Veel üks turistilõks - trühvlid. S.t. on loomulikult ülimalt häid trühvleid (ka Eesti Anneli Viigi v Pierre'i omi ei pea kuidagipidi häbenema), kuid see konkreetne oli küll täielik turistikas - magusad, läilad ja siuksed... turistikad :D

Belgia kevadine rahvustoit - rannakarbid - mousselen. Hautatakse suurtes raudpottides kas omas mahlas, valges veinis, küüslaugukastmes vmt. Serveeritakse samas potis, lisandiks pakutakse kõrvale friikartuleid - mis on Belgia rahvustoit. Peab ütlema, et nende friikartul oli oluliselt parem ja "kartulisem" kui meie oma. See pott siin on küüslaugukastmes. Mina ei suutnud sealt rohkem süüa kui ühe hambatäie :D. Aga reisikaaslased pistsid kahe suupoolega....

Teine Belgia rahvustoit - vahvel. Neid müüakse ka igal pool, küll niisama, tuhksuhkruga, vahukoorega, maasikatega jne.

Kuulsad belgia pitsid!

Ja lõpetuseks uuesti need kuulsad paksutagumikulised ja seakujulised Belgia lehmad (see siin on küll pull, kuid lehmad olid samasugused). Hollandi lehmad olid seevastu tavapärase kujuga... aga see ju ka selge - nemad peavad juustu tegema. Need siin lähevad ilmselt hamburgeri vahele...

P.S. ja Belgia õlu on hea. Oma õllede üle on nad sama uhked kui mõned teised rahvad oma veinide üle. Paljusid sorte tohib toota vaid teatud kindlates orgudes vmt, kus odral/linnastel kindel maitse, ja muud omadused. Peen värk.