lendav vaip

Lendavat vaipa ma näinud ei ole, aga kuulu järgi peaks see olema midagi horisontaalse lapikmoodustise taolist, mis  tõuseb ühest kohast õhku, kulgeb veidi aega atmosfääri alumises kihis ja siis maandub teises kohas. No umbes nii mul oligi. Kuigi ei lennanud mitte vaip, vaid kastpeenrad.

Tsiil mu möödunudaastase sillutisepostituse kommentaaris küsis, kas pildilt paisavad kasvatuskastid e kõrgpeenrad. Jäin tookord vastuse võlgu, kuna kavas oli teha eraldi postitus nendest. Kuna ma olen neist tegelikult varem ka kirjutanud, siis seda osa ei korda:

Esimesed kastid valmisid 2010 varakevadel, siin on postitus nende rajamisest:

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2010/05/viimase-aja-tegemised.html

Siin on nad siis täies ilus keset suve:

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2010_07_01_archive.html

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011_07_01_archive.html

Ja selle 2011 kasvuhoonepostituse lõpus on eraldi pilt neist kuuriseina äärsetest uuematest kastidest (seal on suhteliselt soojem-tuulevaiksem):

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011/05/triiphoone.html

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna, vaid ühtedest teistest suurtest kastpeenardest (pikkust 2,7 m, laiust 92 cm). Kui mul need esimesed 6 väikest ja siis suur fibost U-kujuline 2010 valmis said, tundus, et võiks rohkem olla. Ma ei saa ju mujal kui kõrgpeenardes mitte midagi kasvatada (esiteks on pime metsaalune, teiseks ainuke sobilik koht kraavi ääres on ainult selge paesodi, mulda on peal ca 1-2 cm) – seda on ühelt eelnevalt lingitud kastide rajamise pildilt ka kenasti näha.

Niisiis, kui 2011 sai kasvuhoone valmis, siis tegin ühe soojaga ka 3 suurt kasti veel juurde. Need siis said pandud kraavi äärde, maja juurest vaadates paremale. Siitvaadates fibopeenra taha (tagaplaanil paistab rohelisest kilest kasvutunnel ühe uue kasti peal):

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011_07_01_archive.html

Aga sellel pildil on näha ka üks väga suur puudus – nimelt on seal pime. Midagi ei ole parata, kui krunt on metsas, siis puud paraku varjavad päikest. 4 aastaga on kastid täiesti roheliseks sammaldunud ja erilist saaki sealt ka ei saanud. Ma muudkui mõtlesin, misasja peaks tegema, et neist veidi rohkem kasu oleks.

Teine asi, mis mul mõttes mõlkus ja millega ma mitte midagi pihta ei osanud hakata, oli maja taga (terrassi ehk õueeluruumi kõrval), kuuri ja kasvuhoone vahel olev peenar. Kolmnurkse kujuga, paeservaga. See peenar sai rajatud kõige esimesena ja suure hoole ja armastusega, .... aga nappide teadmistega :).  Algul oli kõik hästi ka, aga siis ma veel ei teadnud, mida tähendab ntx haavavõsa. Sestap ei olnud peenra all mitte mingit tõket. Muld oli seal ka vaene ja kehv. Kasvasid seal erinevad lilled, kirju lehega mädarõigas, mitu aastat oli üks serv täis kuumaasikat jne. Lisaks olongus lauk, murulauk, monardad, 1 pojeng jne. Ja iga aastaga aina enam sammalt ja haavavõsusid ja paiselehte. Lõpuks oli selle koha peenraksnimetamine juba ilmne liialdus. Paar aastat tagasi loobusin mõttest seda peenart korda saada ning ühes sellega ka rohimisest. Juba eelmisel aastal nägi see välja nagu täiesti mahajäetud susa, ka võilill oli juba poolemeetrine...  kuid ma ei suutnud välja mõelda, mida sellega pihta hakata. Õnneks ei olnud aega ka. Selge oli, et see tuleks täiega üles kaevata, siis mingi korralik geotekstiil ja/või metallist krohvivõrk alla panna (mügrid on meil ka) ja sisuliselt uus peenar rajada. Aga ajapuuduse tõttu oli see ootel... õnneks ei ole sellest vist mitte ühtegi pilti :).

Ja järsku sel kevadel ühel nädalavahetusel tabas mind valgustus :). Istusin hommikusöögilauas ja vaatasin suhteliselt mõttetühja olekuga elutoa aknast õue. Ja järsku nägin vaimusilmas, kuidas need parempoolsed metsaalused peenrakastid tõusid õhku ja lendasid sinna kolmnurkpeenrasse. Kargasin laua tagant püsti ja läksin akna alla oma mõtet vaatama, ise veidi segaduses ... kodakondsed vaatasid mind nagu poolsegast :). Ja ega nad mu ideest kuuldes ka sellest eriti vaimustunud ei olnud (kesse teeb ja kusse aeg ja muud asjad palju olulikumad).

Aga teoks see siiski sai.

Esmalt sel laubahommikul kogu kolmnurkpeenar (tegelikult pool, sest pool on veel teha) laiali lammutada ja kõrvale tõsta. See tähendas paemüüri lammutamist ja äravedu, mulla, s.t. mätaste kõrvalekaevamist ja kõige all olnud liiva ja killustiku teise hunnikusse kaevamist. Lisaks muidugi mõningate taimede üleskaevamist (mädarõika ülesleidmine oli esialgu kõige keerulisem).

Seejärel, kui kogu kõlbulik kraam sai eemaldatud, tuli alus tasandada ja loodida. Pildi vasakus servas on näha, milline kogu see peenar enne oli.

Siis tuli kastpeenrad mullast tühjaks tõsta. Pelletikottidesse, et ei peaks kolm korda labidatööd tegema (pealmine kiht alumisest kihist eraldi). mullakottide hunnik sai päris suur. 

Siis oli vaja kastid ära tõsta (paganama rasked, ma ei kujuta ette, et mõni lendav vaip nii palju kaaluks) ning nende alt geotekstiil eemaldada ja uude kohta alla viia. Selle peale õhuke kiht kruusa., uuesti kõik paika loodida.

Siis lõppes päikeseline laupäev ära (8 h tööd) ja järgnes peenes vihmasajus pühapäev (veel 7 h tööd). Aga kui suurtest prügikottidest tehtud ”vest” selga panna, siis sai täitsa hakkama :).

Seejärel läks kiht pappi kastide alla ning kastid paika, korralikult loodida ja igakülgselt mõõta, see oli päris keeruline, sest oli vaja joondada kuuri ja majaseina järgi, aga pikkade lattide abil sai lõpuks hakkama. Kastide põhja on naelutatud metallist krohvivõrk. Kastid on seestpoolt kilega üle löödud, et puit ära ei mädaneks ega ebasoovitavaid elemente mulda emiteeriks (immutatud laud ju). 

Kastidesse paigaldasin ka altkastmissüsteemi tarvis toru - peenemat sorti (ca 70 mm) kangaga drenaazhitoru olen ma selleks otstarbeks kasutanud. paned veevooliku otsast sisse ja lased veel joosta- niisutab alumise kihi korralikult läbi (juured ju kasvavad alla, mitte ülespoole). ja aeg-ajalt juhtus mul eelmistel aastatel ka sedasi, et panin vooliku torru ja jäin ise unistama.... ja kui siis meelde tuli ja vaatama läksin, siis kastide ümbrus lainetas :)

Siis, korraliku loodusliku, permakultuurse ja hugelkultuurse põhimõtte järgi poolmädanenud puunotid kõige põhja. 

Puunottide peale selle talvega kogunenud poollagunenud kompost kompostikastist (see oli kõige ebameeldivam osa, õnneks sadas vihma ja erilist ödööri ei olnud – mul abisolnud töömees ei kannata seda haisu). altkastmistoru puunottide peal näha, krohvivõrk ka paistab.

Siis ca 10 cm paksune kiht elevandisõnnikukomposti, selle peale lõkkekohast toodud tuhk.

Siis kastpeenardest väljakaevatud alumine muld (seda jäi muidugi kõvasti üle) ja selle peale pealmine mullakiht ning veel veidi tuhka. ülejäänud mättad ja mullasodi läks serva tasandamiseks, sest kuna kastid panime loodi, tekkis sinna pinnale endise kalde tõttu imelik auk. Muld alla, muruseeme otsa. Kastide vahele ja ümber läheb veel kõnniteekivi, aga sellega ma tegelen hiljem.

Nii nad siis pühapäeva õhtupoolikuks teise kohta lendasidki :). Õigeimini 2 neist... 1 pikk ootab veel oma järge, aga ma ei tea, kuhu ja kudias see panna, sest see ei mahu sinna eriti. Mul oli küll plaanis sinna vahepealsesse auku teha veel üks 130 x 130 (või 130 x 150) maasikakast... aga eks näis, võib-olla annab seda ümber ehitada (kindlasti annab, ma juba joonistasin skeemi ka valmis :D

Pühapäevase poolepäevase vihmasaju tulemusena läks kõik lehte ja muru kukkus ka mühinal kasvama ning tulbid venisid ka silmnähtavalt pikemaks. Kui päike pealelõunal välja tuli, siis kõik rohetas kergelt. kevad vist tuli :).ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis leidsin 2 pisikest roosat sparglivõrse otsakest! ma nii kangesti muretsesin, et need on otsa saanud... ja nüüd hüppasin rõõmust peenra kõrval :). ehk need ikka on spargel ja mitte miski umbrohi! :)

peenrad

Sellist tüüpi peenrad on minu lemmikud – juba eelmisel aastal tegin 3 tk sedamoodi ringi ja kuna sel aastal pean 2 suurt peenrakasti teise kohta transportima (oeh), siis teen need ka samamoodi.  Nimetada võib seda igat moodi, põhimõtteliselt on tegemist kugelkultur (v hugelkultur)’i peenardega, viljelevad nii permakultuuri austajad kui ka muud biodünaamilise aiamajanduse harrastajad (vene keeli saab otsida kasutades märksõna prirodnoje zemledelije).  Kasutatakse ka väljendit ”lasagne bed” v ”lasagne gardening”.  Ja kuigi üks olulisi selle suuna rajajaid/propageerijaid on Sepp Holzer,  on  inglisekeelses (või ka saksakeelses) maailmas selle rakendajateks üksikud ”hullud”. Lõuna-Ameerikas on see küll laiemalt levinud, kuid ma ei valda ei hispaania ega portugali keelt, ka ei ole seal veebikasutus nii tavaline, eriti mitte sellise eluviisiga inimeste kommuunides. Venemaal seevastu on igaühel kusagil mingi aialapp, nende daatshakultuur on ülilevinud, sestap leiab sealtpoolt ka materjali rohkem (ja kvaliteetsemat).

Põhimõtteliselt tehakse seda tüüpi peenar nii, et kõige põhja käivad puuoksad-tüved jmt puine kraam, sealh ntx saepuru (siis ei jää puurontide vahele suuri auke). Paljud lisavad sinna ka igasugu muud loosuseslagunevat träna – alates tellistest ja lõpetades vanade riietega (mitte sünteetilised muidugi).

Selle peale midagi hästi lämmastikurikast – kas muruhake, niidus, umbrohi v poollagunenud kompost (mina ntx panin eelmisel aastal talve jooksul kompostikasti kogunenu). Üks vene väikeogorodnik ”kastab” selle heina ämbris keedetud kartulikoorte ”plägaga”, et hein hakkaks kiirelt fermenteeruma ja oleks mullale/taimedele veel kasulikum (otsin selle video ka hilejm üles). Kui hein on kuiv, siis tuleks selles etapis ka kasta (kui on pandud kartulipuder, siis peaks vesi olema suhteliselt kuum). (mina olen lisanud ka puutuhka päris palju ja/või veidi paesõelmeid), 

Seejärel veidi mulda ja/või olemasolevat valmiskomposti. See vene kartulikoorehautise lisaja paneb mulla kiirelt kuuma kartulisodi peale, et see ära ei jahtuks.

Seejärel lehesodi ja siis muld.

Põhk vmt üleni multshiks peale.

Istutatakse siis nii, et eemaldatakse istutuskohast veidi põhku ja istutatakse ikka mulda.

Hunnik pilte järgneb selles albumis:

https://www.facebook.com/photo.php?fbid=424592041052343&set=pcb.424593407718873&type=1&theater

PÕmst tegin esimene kord seda täitsa kogemata. kompostikastid olid täis poollagunenud komposti (suures osas köögijäätmed, mis minu puhul tähendavad köögiviljajäätmeid) ja need oli vaja tühjaks saada. ka vedeles mul poolmädanenud halge ja puunotte (metsa langetamisest tehtud esimene puuriit sadas läbi ja osa puid läks kõdunema). krundi nurgas mittekasutataval alal oli üks suur lohk. täitsin siis slle nende puuhalgudega ja mõtlesin, et vean selle poolvalminud komposti sinna otsa. nii tegingi. siis vedasin sinna kevadisest koristusest tekkinud puulehed jmt sodi, lõkkeaseme tuha ja katsin lõpuks pealt mullaga, et haisema ei läheks. kuna mul jäi kevadel kartulit üle, siis torkisin need naljaviluks sinna.  lisaks panin mõned ülejäänud kõrvitsataimed. saak ei olnud väga suur (ma ei käinud seal nurgas suve jooksul kordagi), normaalne, kuid see, milliseks see peenrat moodustav ollus järgmiseks kevadeks muutunud oli, oli puhas kuld :). 

siin on see video, kus hein kaetakse kartulikoore"supiga". video on pikk ja see mees räägib jube palju, aga kui huvi on,. siis ei sega. huumorimeel ja intellekt on tal ka hästi arenenud :)

https://www.youtube.com/watch?v=2pLgk4KOmiw

multshimisest

multshimine on oluline osa ogoroodinast. eks iluaiandusest ju ka, aga, nagu ennist öeldud, kuna ma ajapuudusel olen ogorodnik, siis ma räägin sellest :). ja kuna mulle meeldib hästi süüa ja tervislikult süüa, siis ei ole ostmine sugugi parem variant. pealegi ma kaifin seda täiesti, kui saan hommikul teha kiire tiiru lähiaias ja naasta kausitäie maitsva värske kraamiga... ainult natuke muna v liha juurde ja ongi minu ideaalgurmee. ja kuna tundub, et ka teised pereliikmed naudivad seda, siis ongi see minu aias ja blogis minu jaoks parim variant :)

looduses ei ole tühja paljast maapinda. see oleks ka ääretult ebamõistlik, sest selline muld kuivaks ja veidigi suuremate lappide puhul tekiks erosioon. ka ei tekiks sellisesse mulda huumust, aga just see on see, mis mullale elu annab.

ma ikka oln väikstviisi multshinud, siiamaani olen seda teinud puulehtede, põhu, heina ja adruga. plaanis on ka saepuru/höövlilaastud ja sideraadid.... /vahemärkus: OHMALOLL! ma oleksin ju võinud koos fokiniga paki ajalehti lõunaosariikidesse saata! see on see voodistväljaehmatatud trumm :D/

põhk: täitsa ok. ei läinud mädanema ega midagi, kasvuhoones oli eriti mõnus. ainuke asi, et mingeid kõrsikuid kippus seal kasvama (no viljapäid oli ka sutsuke sees), aga need sai suhteliselt märkamatult lihtsalt välja tõmmatud. kasutan edasi, 3 suurt prügikotitäit ootamas.

puulehed: põhiliselt vahtralhed, imporditud :P. s.t. hea sõber toob enda aiast sügisel suurte prügikottidega. panen need kotid talveks kasvuhoonesse, tõmban pealt lõhki. järgmisel aastal kaalun ümberladustamist suurtesse võrkkottidesse, et ei jääks altpoolt ligaseks. kevadel kasutan multshina nii kasvuhoones kui ka ogoroodinal. olen multshinud ka tervete lehtedega, kuid jätkan nii, nagu eelmisel aastal - purustan lehed ära. tegin euroalustest ajutise konstrui (toetasin 3 euroalust üksteise vastu nagu kolmeküljelise kasti, viskasin koormakatte üle ja hakkasin sinna "kasti" viskama vahtralehtede sületäisi ja sõitsin muruniidukiga paar korda üle. sai väga hea multshi. suur pluss põhu ees on mineraalidesisaldus. puud tõmbavad alumistest pinnasekihtidest  mineraale, seetõttu on ka ntx kasemahl väga kasulik. ka ei pea puude puhul reeglina muretsema, kas ja millega pritsitud on (ja minu jaoks on seegi ülioluline). ainuke pisike miinus (või õigemini nali) on peenardes tärkavad pisikesed vahtrad :). aga neid on imelihtne välja tõmmata ja sinnasamasse multshi peale visata. ei ole vaja fokiniga vaeva näha, tulevad kahe sõrmegas sipsti välja.

hein: ok, kui ei ole liiga paks kiht. nüüd olen küll targem ja kastaks multshina kasutatava heina heade bakteritega (komposttee) üle. eks katsetan.

adru: väga hea, aga ebamugav korjata ja kuivab kiviõvaks. samas mineraaliderikas ja kasulik. ilmselt katsetan ka muruniidukiga purustamist.

sideraadid: üks vahekultuuride kasutusvõimalusi on külvata taimede vahele (üks nõks on panna taimerea tulevasse asukohta peenrasse maha laud/lauad ja külvata siis vaba käega. siis ei sega sideraadid köögivilju. ja kui on sobiva pikkuseni kasvanud, siis lõigata maha ja jätta maapinnale multshiks.

saepuru/höövlilaast. olen katsetanud nii väikeses koguses, et selle põhjal ei saa mitte midagi järeldada. sel aastal proovin rohkem. ainuke asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et seda puumaterjali ei tohi mullaga segada ja see peab jääma maapinna peale. ei teki mingit lämmastikupuudust.

saepuru kohta järgmised videod:

see on üks neid aednikke, kelle videoid ma juba mitu aastat vaatan:

https://www.youtube.com/watch?v=MllriaonSik

https://www.youtube.com/watch?v=LCB6_GAyqrw

siin üks niisama ilmekas :)

https://www.youtube.com/watch?v=rLU_IruDK1U

ja see on 1,5h dokfilm "back to eden" aiatuur. hariv, ma ütleks, ja väga huvitav ka.

https://www.youtube.com/watch?v=uM_gtZb8qyk




P.S. ja tilkkastmisvoolikud tuleb panna multshi alla, kui vähegi võimalik!

Lauake, kata end!

Tegelikult on päris palju ideid, mida tahaks nii rakendada (ja eks ma seda jõudumööda teen ka) kui ka neist blogida. Aga miskipärast ei jõua liha siin vaimule järele :)

Igas keeles on mõne nähtuse kohta rohkem sõnu kui teis(t)es. Võtkem või inuitikeelsed väljendid lume kohta. Mulle aga meeldib see, et vene keeles tehakse vahet sadovod’ide ja ogoroodnik’e vahel (üks tädi, kelle videosid ma olen vaadanud ja vist paar tk ka linkinud, alustab oma järjekordset postitust alati ”dorogie druzja, sadovodõ i ogorodniki). Igatahes olen mina vähemasti hetkel ilma igasuguste kahtluseta puhtakujuline ogorodnik. Või noh, niivõrd-kuivõrd, sest eks ma olen ogorodnik pigem taustal ja esiplaanil üks suur sebija-leiutaja või jurist-puusepp nagu ma ikka öelda harrastan :). võib-olla saab minust millalgi sadovod ka, kesse ette teab, aga hetkel tahan ma pigem hästi süüa. 

Mulle hirmsasti sümpatiseeerivad looduslikud lahendused koos sellistega, mis elu lihtsamaks teevad. Noh, nagu Galina Kizima ühes loengus võttis kenasti  kokku vene ogorodnike hingeelu – tahaks, et peaks tegema vähe tööd, kuid saaks ikka suurt saaki. Selline mentaliteet muidugi (nagu absoluutselt kõik inimloomuse omadused) nö kõrgemas vormis võib teha palju head, kui madalamas vormis palju kahju – aga see selleks, ma keskendun alati positiivsele, muu lihtsalt ei vii edasi ja on minu jaoks out. 

Aga neist elu lihtsamakstegevaist lahendustest- varem ma kaldusin arvama, et ma olen laisk. Nii laisk, et tahaks, et peenar ennast ise rohiks, ise kastaks ja seejuures mind rikkalikult ära toidaks (kas ihu – või hingetoitu andes). Eile aga, seitsmendat tundi oma uudismaad raadates, kui käed ja selg juba mitte enam märkusi ei teinud, vaid intensiivselt undasid, jõudis mulle kohale, et tegelikult ma ei ole üldse laisk. Mul on lihtsalt liiga palju teha :) ja ma ei tule kõigega toime. Pealegi osa neist asjust, mis mul teha on, annavad mulle võimaluse teisi asju teha..ja osasid asju ma jälle tahan rohkem teha kui teisi. Seega tulebki kõigi nende ülesannete vahel kõõludes hakata leiutajaks (ja orlgu ääremärkusena öeldud, et siinkohal meenub mulle eelkõige mitte Edison, vaid Tatikas :D).

Niisiis, selleks, et elu lihtsamaks teha, on rakendusel või peatsel rakendusel:

• Mulla kobestamine (ei mingit kaevamist seal, kus vähegi võimalik), märksõna fokin (on veel paar head kõplatüüpi, peaks neist eraldi kirjutama) (kusjuures ka kõpla kohta on vene keeles kari eri termineid, sõltuvalt kujust: tjapka, plosokrz, motõga);
• 
  
• Vahekultuurid e sideraadid – ja seda nii a) varakevadel enne külvi, b) külvide ajal nende vahel – mingil hetkel maha kõblata ja jätta multhsiks ning c) peale saagikoristust talve alla. Mul praegu varieerimisel valge sinep, nitrofix segu ja keerispea. Katsetada tahan ka kaera ja tatart.
• 
  
• Multshimine (puulehed, põhk, saepuru-höövlilaast-puiduhake, sideraadid, adru, hein + ajaleht, kus võimalik). Olen võlgu ka postituse puuprahiga multshimisest (puiduhakkega siis, kui täpsem olla)
• 
  
• Kompostimine – ma tegelikult ei saa isegi aru, miks kõik ei komposti – see on ju kõige lihtsam viis saada kuldaväärt materjali oma mulla toitmiseks ja elustamiseks. pealegi üsna vähese vaevaga tekitatav
• 
  
• Heade bakterite ärakasutamine – selles vallas on mul veel veidi minna, kuid üht-teist olen ka siit praktiseerinud. Märksõnadeks komposttee, kompostikiirendid – sealh ntx elusa õlle segamine mee, moosi vmt suhkrurikka ollusega ning peale kerget fermenteerumist sellega nii komposti kui ka maapinna kastmine, melass ja nüüd ka piim! Heh, lahe. Igasugu nõgeseleotised jmt ju ka ammuteada vahendid. Kusjuures ma mäletan, kui isa segas verepreparaatidest väetist kokku – selle hais oli nii jälk (ja tegelikult see värk mulle ka emotsionaalselt üsna vastuvõtmatu), et ma seda konkreetselt kasutada ei taha. 
• 
  
• Ahjaa, vetikaleotis ka. Ja kivijahu.
• 
  
• Isekastmine. Või noh, voolikute paigaldamine selleks, et saaks võimalikult vähese vaevaga kastetud ega peaks kõiki õhtuid voolikute v kastekannudega ringi liduma.. või roomama, olenevalt hetke sooritusvõimest :D.

Aga eks täpsemalt jälle millalgi teine kord

Fokin update

Katsetasin seda täna veel ja olen päris rahul. väikest pole proovinud, siiani ainult suurt.

kui ma varem hargiga kaevasin oma ühe koha kastpeenraid (6 tk) kevadel mitu tundi, siis täna oli kõik veidi vähem kui poole tunniga tehtud. ise ka imestasin. lõikas väga kergesti umbrohud pealt ära ( väljatulnud paiselehe juuri tõmbasin ikka välja ka, teised lõikasin lihtsalt pealt läbi). muld jäi kenasti kobestatud.

seega ma ei ütleks, et see on neile vajalik, kel peenrad maa peal (mul pole ühtegi). samamoodi saab ju kõrgpeenraid kobestada, sealh kasvuhoones. aga tänase põhjal ntx arvan, et väga mugav on ka mullata ja põõsaaluseid rohida. ka ei pea pinna silumiseks minema reha tooma, seda saab ka kenasti teha.

kiire ja kerge - eeldusel muidugi, et seda õigesti käsitseda. kui ma ei oleks neid videosid enne vaadanud, siis ma oleks ka valesti teinud, s.t. hoidnud ja käsitsenud nagu tavalist kõblast :). proovisin täna nii ka ja on küll raskem + seljale koormus.  mul raske ei olnud - mul on küll väga tugevad käed,(aga veidi teiselaadilised piirangud) , kuid igal juhul kergem kui tavapäraste kõblaste, hargi v labidaga. eelduseks, nagu öeldud, õigesti käsitsemine. ja muidugi peab ta terav ka olema- nüri teraga on kindlasti palju raskem juuri ja pinnast lõigata.

aga misasi ta on... no siuke... kõplataoline ese :). tera on terav + paindes natuke pentsiku nurga all. samas see nurk võimaldab temaga pooldiagonaalse lapiti liikumise, mis lõikab läbi umbrohujuured + kobestab mulla ilma suurema jõukuluta. kuigi heinamaad kobestada on sellega ka kindlasti raske :)...

mina ostsin tallinna keskturu vene seemnepoest.  kui vaja, siis võin kellelegi veel osta, aga saata on teda ilmselt keeruline, sest vars on üsna pikk. ja originaalne lapik vars passib sinna tõesti rohkem kui ümmargune harjavars (ka saab siis kõpla nurga õigemini paika panna)


aga sarnase saab teha ka vanast vikatist - kavatsen endale ka teha, kui kusagilt mõne vikati hangin.

https://www.youtube.com/watch?v=1ctOdqzQrKI




sideraadid on eesti keeles vahekultuurid. lingitud materjalide hulgas on hulgaliselt ülevaatlikke selgitusi. lühidalt kasutatakse neid mulla tervise, struktuuri ja viljakuse parandamiseks. külvatakse ja ca kuu aja pärast lõigatakse maha/küntakse-kobestatakse mulla sisse v kasutatakse multshina. ntx valge sinep on eriti lämmastikurikas + parandam mulla struktuuri + hävitab nematoode ja traatusse. keerispea lämmastikurikas + muudab mulla aluselisemaks + kobestab. kavatsen sel suvel eri kultuure eri viisil kasutada ja eks siis pärast ole näha. tuntuim on meil ilmselt vikk.  aga need mu pandud lingid on tõesti väga informatiivsed, soovitaks vaadata.


heh, see artikkel sobib siia ka kenasti:


http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/kaevata-voi-mitte-kaevata?id=70098373

Fokini kõblas

Peale eilset järjekordset rasket rassimist (no ma üritan ikka oma metsaalust õueks teha ja selleks on vaja vedada-vedada-vedada, täita-täita-täita, siluda-siluda-siluda, kände juurida-juurida-juurida, kaevata-kaevata-kaevata), veetsin ma valdava enamuse tänasest päevast... LOOMAAIAS :). Ja ma olen väga rahul. Lõppude lõpuks ei ole vaja ennast lolliks töötada ja olla eemal neist/sealt, kus tahaks tegelikult enamiku ajast veeta. Õhtupooliku vedelen ilmselt liivakasti serva peal ja jalgrattasõitu õpetades :).

Aga tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et ma ossin endale ka nüüd selle Fokini kõpla nimelise imeriistapuu. Või õigemini 2 - suure ja väikese. Kuigi tegelikult ei ole tema nimi mitte kõblas, vaid... eee... tasalõikur? s.t ploskorez, kõblas on tjapka. 2 ostsin seepärast, et kui seal kiidetud Paldiski mnt poes on 1 tk 35 eurot, siis selles keskturu vene seemneputkas oli väike 15 ja suur 18.... ja kui ma ütlesin, et ma võtan mõlemad, siis tehti mulle veel alet ka ja maksin kokku 30. Jummala tore putka ja tore müüja, ajasin temaga jupp aega juttu ja sain natuke targemaks ka.

selle leiutaja mõtles ta välja pärast infarkti läbipõdemist, kui ta enam raskemat aiatööd teha ei saanud - seega teoreetiliselt peaks kergem olema. Olen seda nüüd kahel päeval kasutanud ja siiani rahul. eks mõne aja pärast ole näha, kuidas ta raskemale tööle vastu peab. aga üldiselt - ei mingit kaevamist enam, ainult seesama fokin, multshimine ja sideraadid. näis.



https://www.youtube.com/watch?v=ntwv9FfBc7Y


https://www.youtube.com/watch?v=OnfB3dp4_RU

sideraadid

sideraatide vastu olen ammu huvi tundnud,katsetanud veel pole. tegelikult olen - üle-eelmisel aastal külvasin ühte peenrasse vastu talve rukist, aga jäin sellega liiga hilja peale. sel aastal ostsin selle phacelia seemet, et katsetada.



https://www.youtube.com/watch?v=WarHgjBsz3E


https://www.youtube.com/watch?v=BpQVV7dBKZQ


https://www.youtube.com/watch?v=BWEYFWQS85c



http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=6474

http://www.seemnemaailm.ee/index.php?lang=ee&GID=12895