nunnunartsiss

Möödunud aastal tellisin Milda ühistellimuse kaudu hunniku sibulaid. peamiselt küll tulbid (mis eile lahti läksid osaliselt), kuid ka mõned nartsissid. sellised tiiiiilllukesed :). huvitav, kas need ongi sellised minid, või on see koht nii vilets või oli talv väga ebasoodne? viimane võib tõsi olla, sest tulpidest on omajagu kadunud.. parroteid pole ntx vist üldse.

see pilt on reedel.




aga siin on need nunnunartsissid.vaadake tavalist nurmenukku seal kõrval.

lammakese apdeit tuleb ka peatselt, hetkel võin öelda, et olen tõelises vaimustuses :). ta tegi 2 päevaga ära selle, mida paigldaja lubas, et juhtub nädalaga.

ja aitäh toetavate kommentaaride eest, sest siiamaani on veidi "ullumeelse ja ebaratsionaalse priiskaja" tunne :)

UPD: vaatasin tellimusest järele, nartsiss on laurens koster. ja lõhnab imehästi ja tugevalt :)

Lammas nudi, aga hea, lammal kõrvadega pea

See on ühest lasteraamatust :)

Aga kirjutan ma hoopis sellest, et mulle meeldib ilus muru. Kohe väga. Selline pehme ja roheline ... nagu ilupiltidel :). Mulle meeldib üleni kollane võilillemuru ka väga... ja nn lillemuru...aga seda veidi uksest eemal.  Päris nina all enda õues meeldib enim siuke maniküüritud muru . Ja võilille võib seal muidugi ka sutsu sees olla :) No aga selle saamine on päris tükk tööd. Ok, kevadine kammimine on ühekordne töö ja kulub pärast pikka talve nagunii endalegi ära, saab kopsud värsket õhku täis ja korralikult liikuda. 

Aga see va iganädalane (ja eriti heal kasvuajal kaks korda nädalas) niitmine muutub üsna ruttu väga tüütuks ja problemaatiliseks.

Muidu saaks seda ju trennina võtta, aga kui arvestada, kui palju on meil igasugu puid ja põõsaid ja mänguväljaku poste ja muid nutsakuid ja käänakuid, siis on see põhiliselt käte ja õlgade trenn, mida mul mitte ainult et niigi piisavalt on, vaid mida on nii palju, et see mitte hea ei ole.

Teiseks meeldib mulle trenni teha siis, kui seda on vaja ... aga niitmiseks kulub mul nädalas ca 3-5 h. Ühe jutiga ma seda teha ei saa (ma niidan üsnagi joostes), seega teen ma seda jupiti ja kokku kulub niitmisele 2-4 päeva/pealtöist õhtut nädalas. Ma ei saa öelda, et selline ajakasutus mulle väga meeldiks. Ja lisaks veel aeg-ajalt üle kraavi niitmine, ca 1-2 h.Selle ajaga saaks palju muud ette võtta. 

Kolmandaks ei talu ma üldse müra, niidan küll, klapid peas, aga ikkagi on ebameeldiv. Ja vibra ei kuulu ka mu lemmikute hulka.

Mõtlesin juba ülemöödunud aastal, et midagi tuleks selle muruniitmisega ette võtta. No ei saa ennast sedasi ära tappa.

Algul mõtlesin, et ostaks vedava niiduki. On õlgadele ja trapetsile natukene väiksem koormus.

Aga! Vedav niiduk on oluliselt raskem.... ja puude-põõsaste ümber keerutama pean ma ju ikkagi. Seega muutuks küll sirgel maal niitmine kergemaks... kuid puude-põõsaste ümber veel raskemaks.

Ja ajakulu ja müra on ikka samad.

Oeh.

No mõtsin siis, et ostaks kunagi murutraktori. Veeretasin seda mõtet edasi-tagasi

Maksab palju rohkem.... mõistlikud algavad ca 1600 eurost.

aga aega hoiaks sutsu kokku. Poolt ei hoiaks, sest ümber puude-põõsaste tiirutamine võtaks ikka palju aega ja kohati tuleks käsiniidukiga üle käia.  Kohati ei mahuks traktor liikuma, peenravahed, kraaviserv, osade puude vahelt, mänguväljaku ümber. Seega kuluks umbes ehk 3-4 h nädalas, sellest ca tund (vast saaks hakkama) käsiniidukit.

õlad saaksid veidi vähem koormust... aga alaselg see-eest rohkem.

Ja trenni ka ei saa ...

Ja müriseb hullemini

Ja bentsukulu läheb ka suuremaks

Ja hoidma peab seda kusagil, seega peaks miski kuuri juurde ehitama...

Hmh

Traktorist märgatavalt parem variant oleks raider.  Hea raider.

Aega hoiaks veel rohkem kokku, sest tal on niidulaius suurem ja puude põõsaste ümber on lihtsam tiirutada. Kuluks ehk ca 3 h nädalas ja käsiniiduki vajadus oleks veidi ehk väiksem. Kraavi ääres ja osade puude vahel, mänguväljaku ümber ja peenarde vahel tuleks ikkagi käsitsi niita.

Õlad saaksid vähem vatti, alaselg rohkem

Trenni ei saaks

Müriseb sama kõvasti nagu traktor

Bentsukulu suurem

Ja hoiukohta vaja

Ja maksab veel rohkem.. head raiderid algavad 3000 eurost. sellist asja ei julge mina tundmatult või halva tagasisidega tootjalt osta (ja review'sid loen ma enne ostmist alati kolossaalselt palju). 

Ohjah. Rahakulu oleks algul suur, seda raha ei ole lihtsalt (tuleks sõna otseses mõttes pensionifondi kallale minna).  jooksev rahakulu suureneks....  ajakulu väheneks küll, aga jääks ikkagi märkimisväärseks... ja mürin ka suureneks.

Mis normaalne inimene teeks sellises olukorras?
Ma ei tea :)

Ja mis mina tegin? 

Suurendasin sel kevadel märkimisväärselt niidetavat ala :). Kui enne oli vast 1500 m2 niita, siis nüüd ca 2500m2.

Ja selle peale ütles mu võlurist füsioterapeut, et murutraktori/raideri peale ei tohi ma oma alaseljaga isegi mõelda mitte.

No lahe ju.

Mis mul siis muud üle jäi ... võtsime lamba :).

Siukse nunnu.

Elektrilammakese :).

Algul tundus ikka täitsa utoopiline mõte!  Aga veidi mõeldes tegelikult ei olegi väga hullumeelne otsus. Esialgne kulu on täpselt sama nagu kõige odavamal korralikul raideril. 
Ainult et ise ei pea üldse mitte midagi tegema!  

Ajakulu ka üldse ei ole! 

Müra ka ei ole! videos on linnulaul kuulda, roboti häält praktiliselt mitte. 

Sisuliselt võib ka jooksva kulu olematuks lugeda, kuid talvine hooldus/hoiustamine on ilmselt mõistlik. Aga mingeid bensiine-õlisid-rihmasid-filtreid ei ole. (kord 5 a jooksul uus aku) . ainult terasid tuleb vahetada.

Ja noh... kuna raha ikka kohe üldse (päriselt üldse) ei olnud, siis läksingi pensionifondi kallale :S . See mulle ei meeldinud mitte üks raas, aga no mis kasu sest pensionist ikka oleks, kui ma ennast päris katki töötaks :).. pealegi võiks ka enne pensioni veidi vaba aega olla.

Ok, selle suve esimese otsa pean veel käsiniiduki tööd ka tegema, sest sel aastal rajatud „pargiosa“ ei ole lihtsalt veel lammakõlblik. Aga ehk suve lõpuks juba saab nii kaugele. Ja üle kraavi naabri heinamaa teerajad tuleb ka käsiniidukiga teha. ja kastpeenarde vahed ka, sest sinna ta lihtsalt ei mahu. Nii et mingit niitmistrenni saab ka, kui tahta.

Esimene mulje on väga hea! 

Eile pärastlõunal paigaldati, õhtuks sai paika ja jõudis esimese tsükli niita. niiduaeg ühe laadimisega on 4 h!  isegi 4h 10 min. laadimisaeg 70 min. Mudel 430X (meil 2500- 3000 m2 niita).

Huberti silmadeks andis väikemees oma kleepekad :)

Kui ta siin esimesed tiirud tegi, siis elukaaslane küsis küll väga kahtlevalt, et kas see tõesti niidab meie muru ära. Täna on päev otsa töötanud (öösel esialgu ei lase tal niita, liiga palju veel kohti, kuhu kinni jääda) ja tundub, et võib küll hakkama saada. kui algul öeldi, et ca nädal läheb esmalt, et muru normaalseks saaks (ma pole ju kordagi sel aastal niitnud, kohati oli juba 15 cm pikk), siis juba 2 päevaga (tegelikult 1,5) hakkab päris viisakaks muutuma.

Homme jälle! :)

soe ja sumisev

Soe ja päikeseline oli see nädalavahetus. Mõnus! Reede varahommik lõunaosariikides oli juba nii imeline, järgnev päev samuti ebatavaliselt soe, tuuletu ja hea! Üle hulga aja lihtsalt istusin õues ja nautisin olemist... isegi ühtegi mõtet ei olnud peas :). Vahel on seda üliväga vaja.

Vaatamata soojale ja mõnusale ilmale sai nädalavahetusel  ikka tööd ka veidi tehtud, nii ise kui ka töömehe abiga. Loodetavasti lõpeb see „palju ja kiiresti“ kohe varsti ära ja saab iseendaga veidi hellemalt ümber käia. Heh, tuleb välja, et olen paar viimast kuud pingutanud selle nimel, et edasi oleks vaja vähem pingutada,,, tundub veidi paradoksaalne :)

Lihtsalt ajalooannaalide tarbeks:

-          Kapsakasti juures sai lõpuks ometi sillutis lõpuni paigaldatud ja muruserv ära tehtud. S.t. paesodi välja kaevatud, liiv alla ja kivi peale, muruservaga tasa. Kapsa- ja kurgikasti vahel on veel küll vaja kivi panna, aga see ei karju ja on lihtne teha ka.

-          Kurgikasti tagune sai lõpuks ometi ära tasandatud (kruus paika, geotekstiili ülearune osa maha lõigatud, muld peale ja muruservaga tasaseks).

-          Kasvuhoone juures sai lõpuks ometi kiviserv paigaldatud. Jällegi paesodi välja kaevatud, suts liiva alla ja kivi peale, muruservaga tasa. Jah, see tuleb veel korra üles võtta ja liivaga veidi alust tasandada, aga see on juba köki-möki. Pealegi ei karju ka. Natuke mulda on serva vaja, et see serv ilusti ühtlaselt jookseks.

Siin küll veel kivi panemata, ainult auk ette kaevatud. Töömees kaevas sodi igalt poolt alt välja. Kivipaigalduse ja mullatasanduse tegin ise. 

-          Majandushoovi sai osa kiviplaate ära paigaldatud. S.t. mulla- killustikusodi  välja kaevatud, juured välja sikutatud (jeeerum neid männijuuri!) ja 30 kivi paika pandud. Ca 15 kivi läheb veel, jääb (üle)järgmise espaki allahindluse ajaks. Saab selle märja aja mudaraja ja ajutiselt sinna pandud libeda lauaosa (euroalus killustiku sees) asemele midagi kindlamat ja viisakamat. Kasutame seda teed sisuliselt iga päev, see läheb kompostikasti juurde.  Hunnik rämpsu sai ka ära visatud (ja paar aastat hunnikus oodanud kõnniteekivid peenrakastide ümber maha pandud). Nüüd vaja veel kompostikastile 3. osa ehitada. Kivid tuleb ka veel korra üles võtta ja all liivaga tasandada, aga sellega pole kiiret. 

Väljakaevatud killustikusodi läks ära vajunud kraavi ääre täiteks (sinn, kust drenaazhitorud kraavi suubuvad).

-          Külvasin 2 rida porgandit, 2 rida hernest ja ühte kasti salatit.

-          Metsa alla „uudismaale“ istutasin 3 kibuvitsavart ja paari kohta pildusin saialilleseemet.

-          Üle kraavi tasandatud pae-mullasodi peale tühjendasin igasugu aegunud lille- jm seemnepakke.

-          Panin maha 1 pampli.

-          Kastsin :). Nii söögiviljandust (noh, need 3 kasti, kus midagi juba maha pandud) kui ka „pojengipeenart“ kus tulbid kuidagi kasvada ei jaksa selle kuivaga. Vihmutasin ka metsaalust „uudismaad“ osaliselt (ainult metsa alt, mitte kraavi äärest). Seal on lihtsalt vaja, et külvatud muru- sideraadisegu hakkaks kasvama kiiremini kui võsa. Nii, et ma saaks niitma hakata ega peaks enam trimmerdama. Kui see võsa, mis on palju elujõulisem kui muru-sinep-hernes seal enne kasvama hakkab, siis on jama ja ma ei saa niita, vaid pean töömehe trimmerdama palkama ja seda ma väldiks. Peaks oma geniaalset vihmutit pildistama :)

Ülased õitsevad.

Ja lumikellukesed :)

Ja kasvuhoones on rõõmsasti tärganud keerispea. Mul polnud meeleski, et seda sügisel külvasin. läksin nüüd oma kapsikuid ja rediseid vaatama ja pidin pikali kukkuma :)

puuriidas on musträsta pesa.  hmm.... üks muna tundub katki olevat. /ja selle naabri kassi, kes mul elupuu seest punarinna pesa ära lõhkus, ma ükskord maha löön! ilma naljata. eelmisel aastal murdis mu trepi varikatuse all elanud  tihase maha/. 

Ja nii ta läkski, see nädalavahetuse töine osa :).

üks vaade veel eelmise nädala lõpus korda saanud krundi tagumise otsa kraaviservale (seal olid viimased mullakoormad täpselt 10 aastat :)

KÄGU!

:)
õhtune!

ajalooline päev ka - viimane mullahunnik sai laiali aetud... ainult 10 aastat võttis aega :)
mulda on juurde vaja. ja eks see kohe alguses arendajalt ostetu oli savine, kive ja juuri täis, aga ajas täitematerjalina asja ära.

natsa pikeerisin kapsalisi.
ja lumikelluke on ainuke õitseja... ülased ja paiselehed ka :)

päikeseline, aga külm ja tuuline. eilne +16 oli igatahes tänasels kadunud.

Karjuv ebaõiglus, maütlen...

oleks siis keegi vähemasti poole suugagi sirget peenart kiitnud. aga ei :D :D :D

No see eelmise postituse peenrapraavitus oli mitu nädalat tagasi, enne seda, kui mul see endahoidmise mõistus jälle pähe tuli  :D . S.t. üle-eelmises postituses kirjutatud oopus tasakaalust on eelmises postituses kirjeldatu tagajärg :), s.t.toimus ka ajaliselt varem. mitte vastupidi.

Ma olen ikka järjest enam seda meelt, et töö võiks olla võimalikult lihtne ja mida enam masinad või muud nutikad lahendused seda saavad me eest ära teha, seda parem. Teatud asjad ju on, mille kohta mõtlen, et selleks, et eluterve püsida ja mitte päris lõdvaks kätte ära minna, tuleb ikka midagi teha… aga no praegu küll veel seda hirmu pole, et liiga vähe teha oleks :D . Nii et igasugu pesumasinad-nõudepesumasinad-kastmissüsteemid ja muu taoline on apsaluutiliselt teretulnud. 

Võib ju mõelda, et inime on laisaks läinud ja eluaeg on saanud ja… aga no kesse ikka tahab omal vabal valikul vikatiga muru niita, käsitsi voodipesu pesta või ämbriga vett  välja ja solki sisse tassida.  pealegi vanasti ei käidud lisaks pingelisel palgatööl... ja keskmine eluiga oli ka kole lühike.  Kui elada korteris ja mitte miskit teha pole, siis võib see ju olla värskendav vaheldus, aga minu puhul on see lihtsalt liiga palju tööd ja ma püüan seda kuidagi vähendada. Eks ma olen püüdnud ka oma tööd igat moodi lihtsustada. See paar postitust tagasi näidatud Bosse, kes muru kammib on ju juba 5 või 6 aastat vana ja mind kogu see aeg ustavalt teeninud, siiamaani olen väga rahul :). Võiks muidugi veel igasugu asju olla… see Thela isekallutaja on näiteks päris hea asi ja mõned riistapuud veel … aga eks rahakott seab piirid. Tegelikult ma mõtlen ühe abilise peale küll juba mõnda aega päris tõsiselt, aga pole kindel, kas  ma tahan „pensionifondi“ kallale minna….  Ah, eks näis.

Panen veel mõned pildid sest metsaalusest, hunnikutega on tehtud varem ja ilma hunnikuteta täna hommikul aknast. Kaugelt ei saa õnneks aru, kui aukline ja mättane see ikka on :) . Aga loodetavasti aitab niitmine olukorda veidi parandada, erinevalt trimmerdamisest, mida seal varem teha tuli. 

ühe kraavi üks ots vaja ka veidi täita.toru sees, et lumesulamise liigvett ära juhtida suurde kraavi.

hih, aastal 2005 oli see koht selline :)

Piltidel paremal tagapool (mitte päris taga) on siis laialiaetud hunnikute ala ehk teisisõnu see uus osa, kus üritame võsast järjekordset pargijupikest teha. Päris tagapool on võsa maha võetud, kuid mingit tasandamist ei ole tehtud (ja osaliselt ilmselt ei tehta ka – kuigi eks näis, kui hulluks see ohakandus seal võsa mahavõtmise tagajärjel muutub). Aga üldiselt on näha, et kogu krunt on lõpuks ometi võsast üsna puhas :) . Peaks otsima mõned varasemad fotod, kust on näha, mis seal enne oli. Ja tagapool krundi piiri muidugi on võsa, pildil päris taga. valged latakad on kilekotid põletatavate kändude peal (et nad märjaks ei sajaks).

seda jubedat põõsast oli meil siin algul ohtralt nagu ka türn- ja paakspuud. need moodustavad kokku täiesti hullumeelse võsa - vähe sellest, et igast juurejupist uue võsu ajab,ka iga mahakukkunud oks võtab juured alla. ja see erkkollase koorega on veel hirmsate okasega ja mürgine. selle juurepusa kiskusin välja ühe kase juurte ümbert (oli vaja 1 kivi välja kaevata). 

Kuidas töö ennast ise teeb.

 Või õigemini loob..  Sest tegema pean ikka mina :). Ehk lugu sellest, kuidas pisikesest „ma teen selle siit naks-naks korda“ saab päris suur töö.

Selle ma tegin ka puhkuse ajal, aga eelmise postituse ajal oli see juba täiesti ununenud :).

Millaski 9 a tagasi (vist umbes sealkandis)= sai tehtud vundamendist üle jäänud fibost suuur söögiviljapeenar. See on hea asi küll, ainult et ajaga veidi laiali vajunud…. Nagu oleks ennast paksuks söönud või midagi. No ega see muidugi sega taimekasvatust.

Läksin mõni aeg tagasi korraks õue (päev pärast suurt oksavedu) ja jalutasin (õigeimini komberdasin) sealt mööd. Vaatasin seda kõverat rida ja üritasin jalaga ülemist fiborida sissepoole toksida. Või õigemini taguda. Natuke läks, aga tundus, et kui võtta naaaaaaaaaatukeme mulda seest fibo servast ära, siis saab need kivid tagasi õigesse kohta. Võtsin kähku väikese labida ja proovisin. Paar labidatäit mulda ära, keset peenart hunnikusse ja tõesti, kivi läks justkui ilusti oma kohale tagasi. Ok, see ei tundunud olevat väga hull töö ja kaevasin siis terve rea ulatuses mulla fibo kõrguselt ära

(Taamal metsa servas paistavad need vanad mullakoormad, millega ma üritan nüüd songermaast parki teha.või noh, mis mina.... töömees kaevab ja veab, kui mul finantse on)

 ja tagusin kivid oma kohale. Ülemine rida sai justkui ilusti oma kohale. Justkui. Justkui seepärast, et selgus, et alumine rida on ka väljapoole vajunud ja selle tõttu jääb ülemine rida ikkagi väljapoole kaldu, isegi siis, kui ta on õiges kohas.

Oeh.

Osa tööst juba tehtud…. Narr oleks ka nüüd muld tagasi kühveldada ja jätta kõik ikkagi viltu. Järelikult tuli veel natuke mulda ära kaevata, alumise fiborea kõrvalt. Aga üsna pea oli selge, et see ka ei aita, kivi läheb küll oma kohale tagasi, aga jääb ikkagi väljapoole kaldu. Järelikult oli vaja kivide alust killustikupatja veidi kohendada.

No selge.

Ega’s midagi, jupphaaval kivid ära ja nende alune killustikupadi paremini paika, s.t. veidi liiva ja killustikku juurde. 

Siis kivid tagasi…. Ja kui see juba lahti kaevatud sai, siis permakultuuri peenraideed silmas pidades metsa alt kändude kõdusodi sinna põhja, veidi poollagunenud komposti peale ja muld tagasi.

Midagi pole öelda, palju parem sai. Ainult et see, mis pidi algul olema kivide kerge sissepoole toksimine, kujunes lõpuks terve peenrakülje lahtivõtmiseks. Ja need fibod on kohatult rasked. Ja kogu see töö oli täiesti plaaniväline ja sel päeval pidin ma üldse eelmise päeva metsatöödest piuhkama! Tuppaminnes olin väsimusest oimetu ja pahur… õnneks läks see varsti üle. Aga järgmisel päeval oli kogu köhandus ja põskkoopandus, millest ma just-just olin paranenud, kenasti tagasi :/.

kevadprojekt

Pidin ju kirjutama, mida ma ülejäänud puhkusepäevadega tegin (enne järjekordset ilgeköhatõve saamist, arumaisaa, mis kevad see siuke oli!). noh... sellest on nüüd küll omajagu vett merre voolanud, aga kuna ma sedasama muudkui edasi teen, siis sobib veel kirjutada küll.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada iidamast-aadamast... Kuidagi imelikult on see asi siin maailmas korraldatud. Ma olen täheldanud, et kui midagi tahad, siis tuleb ka teha. Tuleb välja, et niisama istumisest ja tahtmisest ei piisagi. Muudkui istud ja tahad ja istud ja tahad… aga ei miskit. Selleks, et midagi saada või et midagi muutuks, tuleb midagi teha ka. Imelik, onju?!  Kuigi jah, tahta ja unistada tuleb ka.. või siis maisemas keeles öeldes, eesmärgid peavad olema.

Ja teine asi, millest ma olen aru saanud – Sammalhabe õpetas – kõiges (looduses) peab valitsema tasakaal. S.t. kui tegema kukud, siis tuleb veidi piiri pidada ja mitte ennast surnuks töötada. S.t. vahepeal peab puhkama ja mängima ka…. Muidu juhtub kokkuvõttes üsna jube asi ja  lisaks tervisele kaob ka kogu rõõm ja mõte üldse ära. Nö vargamäeandrestud märkamatult. Aga eks seda tasakaalu vist õpitaksegi vastassuundades kõõlumise kaudu… mõni kiiremini, mõnel võtab kauem aega :).

Ma olen juba päris palju aastaid tahtnud, et maja ja krunt korda ja valmis saaksid. No sellises elementaarses mõttes valmis, et kogu aeg ei oleks pooleliolev ehitus ja songermaa. Nagunii tuleb mingeid asju elu käigus kogu aeg juurde, ei maksa loota, et „oh, nüüd on valmis ja elu algab“ :). Ei ole valmis ja elu on kogu aeg, peaasi, et seda keset suurt töötamist maha ei maga :).  Algul ma kimasin täie hooga ühe äärmuse suunas – gaas põhja ja minema… ühel hetkel olid kütus ja õhk otsas, aga  mina litsusin ikka edasi, endal hing kinni ja paelaga kaelas.  No ja selle tulemusena siis mõnda aega oli hing nii kinni, et mõelda ka eriti ei jaksanud, muust rääkimata. Ehk siis prevaleeris see teine äärmus – siuke juurvilja oma, kus mitte midagi ei teinud ega jaksanud.

Nüüd ma siis üritan mingit keskteed leida ja endale õpetada, et hakka tasa ja targu tegema ja kui kett maha tuleb, s.t. jaks otsa saab, siis tuleb seisma jääda. Ja et ei pea kõike kohe ja korraga saama. Ja selle üle õnnetu v rahulolematu ei maksa ka olla, see on puhas rumaluse tunnus, või teisisõnu ettekääne, miks mitte elust rõõmu tunda :). Ja kui ei jaksa, siis jõudumööda tuleb abi lisaks tarvitada.

Nii ma siis olengi juba kolm aastat üritanud meie võsasest pokumaast sellist tinglikku parki ja õue teha. tasapisi. khmm. ah et milleks, võiks ju ollagi nii. Nojah, varakevadel on siin muidugi ilus –  pehme haldjasammal, vaikne valgus, suured puud ….  Aga juba maikuus kasvab sealt selline hein ja ohakas läbi, et igasugune võlumaa kaob ja haldjad kolivad siit heinamaale. Lisaks see võsa, mis nii kiirelt peale kasvab, et ragin on kuulda ja on nii tihe sellest läbi ka ei näe. ja see lugematu hulk "võsakände" e tüükaid,mis seal püsti turritab. Ja puugid, kes seal pesitsevad.. ja muidugi need fasstikud roomajad. Ka oli  pinnas imelikult üles songitud,  suured augud ja kraavid ja mingid künkad nende vahel – ilmselt oli siin keegi kunagi üritanud midagi kas kuivendada vmt ja eks see varasem kraavieelne kevadine üleujutusvesi ka oma rolli mängis.  Ja siis kõige krooniks see suurepärane trimmerdamine, mille peale minu närfisüsteem päris hulluks läheb :).. ja mida ma enam ise oma selja tõttu teha ka ei saa ega jaksa (alguses tegin), nii et selleks tuleb töömees palgata… paar korda aastas.  

Üle-eelmisel aastal (või oli see eelmisel?) sai üks jupp võsast pargimaastikuks kujundatud. Suurtesse aukudesse mahtusid euroalused, mädanenud palginotid jm taoline. Sinna otsa läks kraavist väljakaevatud savi, täiesti ehtne plink savi. Selle peale läks viljakamaksmuutmiseks sinep, millest tekkinud sinepispläšš oli jupp aega kaunis ja meeliülendav. Eelmisel aastal külvasin peale muru ja hakkasin niitma. Eks pinnas ole endiselt vaene ja rohelus hõre..  kui välja arvata need ohakad, mis seal ennist kasvasid ja mis ennast nüüd on läbi selle savi ennast välja pressinud. Aga noh, ajaga saab asja küll.

Vaja oli veel parki veel veidi laiendada ja võsa eemale lükata. Üks asi on valgus ja õhk, mis läbi selle võsasumbutise liikuma pääsevad, aga vähemalt sama oluline on ka se, et väikemees, kelle y-kromosoom nõuab üsna palju aktiivset tegutsemist ja rassimist, saaks natukenegi suurema ala, kus joosta, palli taguda, rattaga krossi sõita jne. ilma igal sammul võssa sattumata.  pokuline võsa, kus oksaroikad, kännud, puugid ja roomajad, ei ole selleks siiski mitte kõige parem paik.  Selleks aga on vaja see ala saada niidukiga hooldatavaks.  Nii sai eelmisel ja üle-eelmisel aastal metsaaluseid auke edasi täidetud püsikute ja tomati-kurgi pealsete, kivisodi, okste, sambla-, okka- ja lehesodi ja muu taolisega.  Talvel põletasin osaliselt ka suuremaid kände, mis selle ala peal turritavad.  Kahjuks sai sobiva tuulesuuna puudumise tõttu külm aeg otsa ja soojaga ei julge edasi põletada, lähedal siiski palju sammalt, mis võib süttida.  Ja pisikesi „võsakände“ nagunii põletada ei saa. Seega on vaja need lugematud „võsakännud“ välja juurida, väljaturritavad kivinukid kuidagi elimineerida ja siis sellele auklisele sodiga täidetud pinnasele muld peale vedada… küll imeõhuke kiht, kuid silumiseks ja kultuuristamiseks siiski piisav, et saaks niidukiga hooldada.

Krundi tagaotsas kraavi kaldal olid algusaegadest saadik veel 2 mullakoormat, mis lisaks sellele, et on siitsamast lähedalt kooriitud kivine muld, on selle 8 aastaga muidugi ka juuri ja umbrohtu täis kasvanud. Nende lahtikaevamine on omaette ooper. Ja kahe mullahunniku vahele oli keegi totakas (khmm) „peitnud“ ära kuhja mädanenud palginotte, mis ka siitsamast metsatöödest olid siia jäänud. Ju ma vist lootsin, et need mädanevad kiiremini ära… õnneks sai enamuse neist nende aukude ja kraavide täiteks ära kasutada…nagu ka lõpmatu hulga paekive, mis kraavist oli välja kaevatud ja metsa alla lükatud. Aga õnneks saab sellesama mullaga seda pinnast katta. Saabki 2 kärbest ühe hoobiga – võsamaastik pargiks ja mullakoormad kraavi äärest ära. Aga see kõik kokku on ropp ja mahukas töö ja kõike tuleb teha käsitsi.

Seda ma olengi sel kevadel teinud….juba vist paar kuud, muidugi mitte kogu aeg. Ei mäleta enam täpselt, mis nädalavahetusel mida tehtud on ja pole ka oluline. Ka läheb see töö oluliselt aeglasemalt, kui ma tahaks (peaks vist uuesti esimesi lõike lugema ja endale meelde tuletama, kuidas selle „kõige korraga tahtmisega“ need asjad ikkagi on :D ). Ja otse loomulikult ei ole ma võimeline enam sellist tööd ise tegema, sestap läheb see veel aeglasemalt, sest töömeest palgata ei saa ka nii palju, kui tahaks, vaid niipalju, kui raha jätkub. Igatahes on kokku tehtud palju labida – ja käru- ja kangitööd, juuritud lõpmatult võsakände, koristatud ja välja kaevatud kive, täidetud auke, põletatud oksi, tasandatud pinnast, veetud mulda jne….. . teha on küll veel, aga ehk on kõige rängem osa möödas.

eilse seisuga oli neid hunnikuid mitu korda rohkem juurde veetud ja  said need  laiali ka aetud, aga pilti polnud enam meeles teha. sideraadisegu ja muruseemne külvasin ka eile ära. see on vaja saada nii kiirelt kasvama ja niidetavaks, kui vähegi võimalik, muidu on ohakad, võsa ja hein jalamaid platsis. 

Ahjaa, eile, 1. mail viisin tomatid kasvuhoonesse (2 tk moskovskii delikates, 2 tk naabrinaiselt saadud red cherry). ülejäänud ostan.  
salatitaimed istutasin kasvuhoonesse (isekülvatud). 
maha panin 2 rida hernest, 1 rea pesasibulat 
külvasin fibopeenrasse sinepi sideraadiks ridade vahele (lauajuppide abil). 
1 rida porgandit sai eelmisel nädalavahetusel külvatud. 
kapsast ei jõudnud pikeerida, kükitavad seal kasvuhoones, väga hullud ei ole.