Oh, aeg lendab, vahepeal on saabunud suvi ja möödunud pööripäev ning jaanid. Suhteliselt vaikne aeg on olnud. S.t. töötööd olen ikka teinud ja aiavaateid vaadanud ka :), aga suuremat rassimist ja rabelemist olen vältinud. Ise sellega maru rahul :). Kui korra meelest kippus minema ja väga pika hambaga mõtlesin, et peaks minema rohima, siis saabus selline pisike märguanne. Ei midagi hullu, ausalt, kerge kriimustus oksasaega. Aga siiski piisav, et aru saada, et kui ikka ei jaksa ega taha, siis ei ole vaja.
Eks ma muidugi veidi ikka olen aias ka nokkinud, jõudumööda metsaalust uudismaad niitnud ja trimmerdanud (küll need akutrimmerid on head – esiteks kerged, teiseks peab aku nii lühikest aega vastu, et seab tööajale piirid ja ennast ära katkestada ei jõua). Kasvuhoones on ka progressi märgata :).
Eile ka pool tunnikest niitsin ja pärast õhtu eel trimmerdasin kraavi äärt. Kui ma aga seal kraavi servas (majast ca 15 m kaugusel) üsna madalal murul suurt sakilist kohtasin endast poole meetri kaugusel, siis kadus absoluutselt igasugune töötegemise soov ära :D. napilt pääsesin peale astumast v trimmerdamast.
Ja murelikuks teeb see mind muidugi ka – no ta oli ikka nii märkamatu ja hein oli tõesti madal. Pikemas rohus või kiirelt kõndides poleks teda elu seeski näinud. Kusjuures kui ma siis jalgade värisedes läksin tuppa ja kutsusin külasolnud sõbra appi.... siis kui ta välja tuli ja vaatama läks, kolas seal ringi ja teatas, et „läind. pole siin kedagi“. Ma siis läksin lähemale ja ütlesin, et õõõõõõõ, ta on ju täpselt sealsamas, kus ennegi... nii et ikka väga märkamatu. viskas ta üle kraavi kaugemale, aga no mis kasu sest. Ja maasikad on küpsemas...
Eelmisel nädalal tulin pärast suurt tormi töölt koju ja mõtsin, et keegi on hulluks läinud ja keset suve miski puu maha võtnud,. Maja kõrval keset muru oli suur kuhi.. algul tundus, et keegi on võsa maha võtnud ja sinna lohistanud. Siis sain aru, et see on tormis murdunud suur haavapuu oks. Hea, et keegi õues ei olnud sel ajal. Pildil ei tundu nii suur, aga tegelikult ikka oli. Ja ta oli nii raske, et teda lõkkeplatsile lohistada ei jaksanud, pidi kohapeal kolmeks tükiks saagima.
Ja mis te arvate, kes selle suure5 m pika oksa kõik juppideks saagis ja laasis? Ikka meie 5-aastane! Täitsa ise. ohissand.. tal on isegi täitsa tema oma oksasaag... jaah, ma tean, mul ka paanikaosakond töötab.
Aga sellest sai kena täiendus me jaanitulele.
Ja mis te arvate, kes selle suure5 m pika oksa kõik juppideks saagis ja laasis? Ikka meie 5-aastane! Täitsa ise. ohissand.. tal on isegi täitsa tema oma oksasaag... jaah, ma tean, mul ka paanikaosakond töötab.
Aga sellest sai kena täiendus me jaanitulele.
Mängumaja katust nokitsesin ka veidi. Koos väikemehega läks töö ludinal – tema andis mulle tööriistu ja katusekattepaane kätte ja mina muudkui paigaldasin :). Praeguseks on juba pool esiküljest la tehtud, aga eks millalgi tuleb edasi teha.
Lammas muudkui närib muru, ma olen siiamaani väga rahul. Isegi vaatamata sellele, et a sunnik mu suure kuutõverohupuhma nahka pani. On ikka oinapäine tegelane (äkki ongi oinas, mitte lammas :D) – panime sellele tugevast aiavõrgust piirde ümber, traadiotsad maasse surutud ja puha. Aga see muudkui käis ja nügis, kuni nügis võrgu lahti ja paigast ja siis matsutas muu kuutõverohu täitsa puhtalt maatasa. (nagu üks lammas kunagi palju aastaid tagasi mu frau mama roosiga tegi :D.). Ja aeg-ajalt ronib kusagile kivi või kännu otsa ja üritab sealt ümbrust vaadelda :D.
Aga vaated on nauditavad... mulle see praegune kooslus – tumeerkpunased pojengid, lillakassinised siberlased, kollakad hostad ja õitsvad rodod – väga meeldib. Ei midagi ülearust, aga siiski kuidagi väga väljendunud. ja üldse kõik suuremalt õitsev õitseb korraga -. rodod, sirelid, pojengid, siberlased... kohe läheb jasmiin ja mairoos.
osad pildid on kehva kvaliteediga - telefoniga hämaras.
Misloom see siuke on? hästi pisike, vaevalt 10cm on kogu taim kõrge.
Misloom see siuke on? hästi pisike, vaevalt 10cm on kogu taim kõrge.
Ilusat suve!
