Tuisune

Burja mgloju nebo krojet,
vihri snezhnõje krutja;
to kak zver' ona zavojet,
to zaplatshet kak ditja.

Pushkin :)

Aga vägev oli see tuisk tõesti. Kuigi meil ei olnud selliseid ekstreemsusi nagu Muhedikul,
kuid lund oli üle põlve ja natuke veel peale. Ja õue minnes olid ikka suud-silmad lund täis
hoobilt. Mõnus! Pärast toas kuuma teed küdeva pliidi ees ..

See siin on me tiik ja küngas taimedega :)


Metsa poole



Katse avada katuseakent...



Seal kusagil on katus :)


Rõduposti mõõdud 10x10 cm, lume kogus arvutage ise :)



Pojengipeenar. Tõstetud müüriservaga ja puha. Pildui allservas on terrass... õigemini see kuhi terrassi peal..


Ühe kadaka sain lume alt välja kaevata , kartsin, et kui sulama hakkab, vajutab teise päris lapikuks


Terrass, terrassikastid ja üldse...






Ikka see va pojengipeenar.. ilus paemüür, onju :)


nädsa, isegi sutsuke terrassikasti serva paistab :)







Üsna suur kadakas lume all kössitamas nagu miskituttmütsiga metsamoor (ta latv ulatus muidu üle aia)

Kaevasin ta lumest välja, tõusis ilusti püsti, kuigi näeb harjumatult kohev ja lai välja :)


Üks elupuu (Aurescens) on päris pikali vajunud :( Selle ees on suur laiuv kadakas... Kaevasin ta välja, tõusis kenasti püsti, ehk ei juhtunud midagi



Kogu õu ja tee olid siuksed... ja auto ümbert on juba KAKS korda lahti kaevatud...

Talv aina hullab, puistates helbeid väljule ülle...

Ma ei tea, kelle luuletus see on, aga tänasesse sobib imehästi! Nii mõnusat ilma pole tükk aega olnud :). Hommikusöögi ajal hakkas mul neist õues söögimajast viimaseid raasukesi otsivatest lindudest nii kahju, et ma jätsin söömise pooleli ja läksin neile õue süüa viima. Kui ma siis maja taga õues nähtavale ilmusin, tuisku trotsides, läkiläki moodi mütsis, matkasaabastes... ja hommikumantlis, siis pidin ma aknast oma elukaaslase nägu nähes naerust pikali kukkuma :). Ja mu terves mõistuses ei kahelnud ta muidugi esimest korda :)

Aga supsti tuppa tagasi ja kuum kohv ja küdev pliit olid justkui paradiisis. Mulle väga meeldib, kui õues on selline purgaa ja toas on soe, valge ja hubane.


Pärast müttasime mitu tundi õues. Mõnus-mõnus! Suud ja silmad lund täis, kogu õhk paksult lumine...

Üritasime väravaesise puhtaks ka rookida, kuid kui jalutuskäigult tagasi jõudsime, oli see hullemini täis tuisanud kui enne. Ja vahet pole, tänav on nagunii lahti lükkamata, autoga igatahes välja ei pääse.

Ja õhtul saunast hange karata on ka ikka suisa taevalik!

Uus põrand

Te võite kolm korda arvata, kelle sauna pesuruumi põrand sai eile valmis! :). Iga päev peale tööd natuke ja voila! :). Ilus-ilus! Ja ma ise muidugi ülirahulolev :)

See läikiv on spetsõli looduskivile, millega töödeldakse, et mustust sisse ei võtaks. Pärast pestakse üleliigne osa maha, aga töötlemise ajal on siuke õline vaatepilt.

Lund, lund, lund, terve tund, sajab alla

.. või mis tund, juba mitmes tund jäjest sajab sellist laia lund, et kohutav tahtmine on õue minna. Kahjuks veel ei saa, tööpäev on (mis siis, et kodus). Pisike põige blogisse on aga lõõgastuseks sobilik - nagunii kisub pilku aina paberitelt aknast välja :). Pildid on tehtud ca tund tagasi, praegu lund märgatavalt rohkem.

Külmakraade öösel -4, praegu -2. Lindude söögimaja sai ka täna üles pandud ja ma ei jõudnud seda veel üles riputada, kui nad mu nina all okstel hüplesid ja erutatult "dzii-dzii" karjusid. Üks julgem napsas mu varba eest maast sinnakukkunud sihvka.

Ja muudkui sajab, varsti ei pääse autoga enam välja :). Ja pool tundi tagasi märkasin aknast ca 4 m kaugusel ühte kitse, kes oli ilmselt otsustanud meie põõsaid õhtuooteks maitsma tulla. Ega's midagi, jälle õue ja seekord karjusin vahelduseks kitse peale.. harjunud juba :P

Rebasesunnik

.

Panin eile õhtul kinniseotud prügikoti välisukse taha trepile valmis, et kui lähen ca poole tunni pärast õhtust jalutus-/jooksuringi tegema, siis viin konteinerisse. Kui siis välisukse juurde läksin, nägin ukse taga prügikotti tuustimas rebast! Otse välisukse taga trepi peal! Ilus suur kohev rebane. Teda ei hirmutanud isegi just väravast sisse sõitnud auto tuled ega müra. Kui siis ukse pihta paraja kolksu tegin, hüppas ta trepilt maha.. .läksin välja, tema vahtis mind rahulikult ca 5 m kauguselt. Ära jooksis alles siis, kui ma jalgu trampisin ja talle käratasin: "kas sa kaod minema". :)))

Ilmselt on see ka tema, kes mul seda kaablit seal õues kiskumas käis ja sinna oma teravad hambajäljed jättis.

.

LUMI

HAAAA! :)

kuigi väljas -1. Eile-üleeile oli öösel -4, kuid ilma lumeta.

.

Vast tänaseks viimane :)

Eurovisioon


Eurovisioon II


.

:)

Oh! Mu tädil oli see plaat ja mulle õudselt see laul meeldis... peale kooli läksin vahel sinna ja siis ketrasin seda muudkui. Teine plaat, millele ma augu sisse kuulasin, oli Adamo oma :))

Teach-in


tervitustega Hollandisse :)

Nüüd ma ei saa pidama :)

Udo Jürgens

1966

merci cheri


1984 koos abikaasaga

ich wünsch die liebe ohne leiden


1998

merci cheri

Veel nostalgiat

Apres toi


.

Nostalgia

on ju kõigil meil...


.

sügis vol ?

Ühel hommikul paar nädalat tagasi oli kogu ümbrus mähitud müstilisse udusse ja kaetud õrna kasteuduga... muru oli kaetud justkui haldjate imelise kangalooriga



Isegi täiesti kordategemata kraaviserv näis muinasjutuline



Lisaks paar pilti sellesuvistest töödest - aed ja nurgake sissesõidu juures... kuigi praeguseks on selge, et 1-2 Grefsheimi tuleb sealt mujale istutada


majatagune pojengipeenar küljelt... ja ei, see pole sugugi veel valmis. järgmisel aastal edasi :)

Fitness

Et nädalavahetuse krohvimisest kangeid konte vähe pehmemaks saada, kulub lisaks saunale, vannile ja hobusepalsamile ka veidi võimlemist ära ...


harjutused sabale


.

Meie kaunis ja ürgne loodus

Nõva poolsaar ja rand on unikaalsed ja imekaunid paigad, kus ürgne ja puhas vägi ääretult tugevalt tunda. Ma usun, et need, kes seal käinud on, on seda kõik kogenud. Seal on ka Eestimaa ühed vähesed "laulvad liivad". Ma ei satu sinna väga tihti, kuid kindlasti on see üks mu meelisrännupaiku... need puutumata männimetsad, kaunid rannad, luikede pesitsuspaigad... ja see energia, mis seal on puhas, vägev ja rõõmsakstegev...

Ja nüüd tahetakse sinna teha järjekordne sõjardite mängumaa... huvitav, miks on nii, et kõige ilusamad ja tugevama väega kohad tahetakse ära lõhkuda ja lagastada?! Õnneks ei ole kõik inimesed orkid ja sestap on netis algatatud netihääletus nõva randa sõjapolügooni loomise vastu. Oma hääl on võimalik anda kõigil, kel selleks soov

http://www.einovapolygoonile.tk/




.

Eelkäijate pärand

ajendatuna muhediku blogis tekkinud mõttevahetusest käsitöö ja esivanemate "pärandi" jutust ...

ma olen mõelnud, et võtaks kunagi mingi esivanema tehtud käsitööasja ja paneks raami sisse seinale. selleks tuleb muidugi mõni selline asi üles leida. ja muidugi mulle meeldiks ka vanu tikitud voodipesu-käterätte jmt igapäevaselt kasutada. või siis pidupäevaselt :). a kui vanu ei saa, ju siis tuleb ise tikkida-teha. kunagi pensionipõlves ilmselt :)

ma mäletan kaugest lapsepõlvest, et mu vanaemal (õigemini vanavanaemal) oli seinal selline punasega tikitud päkapikupilt. selline valge käteräti moodi kangas, kuhu siis punasega olid päkapikud tikitud. mul on tuline kahju, et seda alles pole (ilmselt).

mul on kõik esivanemad midagi kätega teinud ja päris palju olen neilt kaasa saanud.

ma mäletan, kuidas vanavanaema õmbles - igasuguseid asju. ma mäletan seda lõhna, mis ta kangastel ja riietel oli. ja mulle hirmsasti meeldis tema kummutis oleva nööbikarbi sisuga tutvuda. see oli tõeline aardelaegas - kõige selgemalt on mul meeles ühed mustad nööbid, mis olid nagu lilled - osaliselt läikivad ja osaliselt sametjalt tuhmid. ta õmbles mulle ja vennale isegi vatitekid. ilus ja lilleline oli minu oma, ma sain selle 10-ks sünnipäevaks. see on siiani alles (vähemalt minu teada). ja vanavanaema singer on ka minu käes. kahjuks ei õmble - üks väike jubin on katki, muidu on töökorras.

vanaema kudus. mul on siiani ta kootud sokke alles.

teine vanaema õmbles palju. sealhulgas mulle ühe talvemantli, mida ma mingil ajal silmaotsaski ei sallinud (teismeliste asi, teadagi).

ja asja, mida mu vanaisa poleks osanud teha, vist polegi olemas. alates majadest ja paatidest ja lõpetades filigraansete hõbedast lantide ja ehetega... kui ta midagi õues ei ehitanud, siis kopsis ta oma töötoas... ja kui talt siis küsima läksid, mida ta teeb, siis ta ajas vaevumärgatava naerusädemega silmis mingit pada :).. õnneks sai sellest sädeme välgatusest seal silmis alati aru, et ta teeb nalja, isegi kui ta kõige tõsisema näoga täiesti tõsiseltvõetavat juttu ajas :)

õnneks olen ma neilt kõigilt midagi kaasa saanud, midagi rohkem, midagi vähem. ja mida aeg edasi, seda enam ma seda hindan.

südamesse jääb vaid viis, mis kaunis, kui luule...

suvest on saanud sügis...



Kuigi vesiroos hoidis oma viimast õienuppu mitu nädalat, sobivat päikeselist ilma oodates...




Hostad püüavad puuduvat päikest asendada :)


Kukerpuu Admiration on eriti särtsuv


Ja no seda lillhernest ei jõua mina ära imestada.. ega imetleda :). Õitseb ja õitseb ..






Pildid on tehtud mõned nädalad tagasi

Mis sõnaga haigutust kirja panna?

Juba rohkem kui aasta algavad kõik mu hommikud eranditult nõndaviisi: ärkan.... enamasti ärkan voodis ca 10 minuti jagu. Seejärel kobin üles, WC ja hampabesu, ca pool klaasi vett, dressid selga ja õue. Seal sõltuvalt enesetundest, ilmast ja kasutada olevast ajast 25-45 min jooksu v kõndi või mõlemat. Siis tuppa, pessu ja peale seda juba hommikusöök (üsna tervislik tavaliselt) + kohv ning siis kas tööle või puhkepäevadel muude tegemiste juurde.

Kena, onju. Teeb imehästi reipaks, annab jõudu ega lase väsimusel ja loidusel ligi hiilida.

A teate, miuke oli mu hommik sel laupäeval? Ärkasin.... ja magasin edasi. Ärkasin... ja liigutasin teki all varbaid. Mõnulesin sooja teki all umbes tunnikest pool, siis võtsin voodi kõrvalt poolelileva raamatu ja lugesin... raamat on tõeliselt hea, aga selles osas kirjeldati üsna palju itaalia kööki... sestap hiilisin ma varsti kööki... tegin endale 4 suurt maitsvat ja mitte eriti tervislikku võileiba ja tassi kohvi... ja kobisin nendega voodisse tagasi :))))). Ma ei mäleta, millal viimati sel moel sai hommikut alustatud (aga ma mäletan, et nii on olnud). Tegelikult oli see päris tore.. v.a. see, et sel päeval ma jäin kuni õhtuni väsinuks ja loiuks... ja see enam nii tore ei olnud :). A noh, kogemuse võrra jälle targem :).

Tadelakt vol 2

Siin on veidi paremad pildid tadelakti pinnast, kuigi peab ütlema, et tadelakti on üsna keeruline pildistada - kui midagi muud fookuses pole, siis on aparaadil suuri raskusi fokuseerimisega - ta lihtsalt ei saa peegelduste jmt tõttu aru, kuskohas see pind on. Käsitsi on muidugi parem.

Tadelaktiga on kergem katta suuri siledaid pindu. Üsna raske oli seda üleminekuserva põrandakivile teha - nagu näha, on see sisuliselt sentimeeterhaaval krohvitud, silutud ja pärast poleeritud - ei saa töötlemata jätta, sest siis ei teki veekindlust. Ei saa üle serva lasta, siis kraabib kivid ära ja pole ilus ka. Ühesõnaga - paras nikerdamine, kuid kuna aeg tiksub, siis väga pikalt nokitseda ka ei saa ja peab ennast eluga liigutama.

Spetsiaalselt Köögikatale imestamiseks :))) - mde, kas tead, et need põrandakivikesed on ka praktiliselt ükshaaval maha laotud? :)))

Eriti tuleb tadelakti võimalused välja neis üleminekukohtades - sisuliselt on võimalik terve ruum selle abil nö "ühtlaseks voolida" (kuigi voolimisega on siin vähe tegemist - ikka krohvimine ja poleerimine). Ka vanni või kraanikausi saab selles teha ja nad nö seinaga ühes tükis teha. Mul on vann küll tavaline, akrüülist.