Sarjast "suuri käsitöömeistreid" ehk ikka see va üks kord mõõda, üheksa korda lõika

eee........



eeee.....



....kuidas see siis nüüd SEDASI läks...

iccc.... see'p see on, mine veel teistele mööbelt ehitama.... ja kindlasti nii, et üks mõõdab ja teine puurib ... :))))
õnneks sai kõik suurema vaevata korda, aga oh seda hämmeldust, kui uhke näoga paikapandud riiul lõpptulemusena kuidagi kentsakas välja nägi :D

kord ta kannab kõrsi nokas..: kuidas meite auulis kööki planeeriti

Vastuseks Deia küsimusele, kas kasutasime köögi planeermiseks mingit spetsprogrammi, kirjutan veidi pikema vastuse. Lühike vastus on: ei kasutanud.

Meil oli seinajupp, kuhu mööbel koos külmkapi ja kraanikausiga tulema pidi. Pliit/praeahi läks selle osaga nurgeti spetsiaalselt puupliidi ja korstna vahele jäetud/ehitatud orva sisse. Selles mõttes oli enne projekti koostamist kõik läbi mõeldud. Või õigemini - projekt sai koostatud kindlaid asju silmas pidades. Samas muidugi saab ka olemasolevast lähtuda.

Ühesõnaga, oli kindel seinajupp. Oli teada, et külmkapp läheb selle jupi paremasse ja kraanikauss vasakusse serva. Mõlemad olid olemas, s.t enne mööbli tegemahakkamist valmis ostetud (aga nii ei pea tegema, vähemalt kraanikausi saab küll vabalt hiljem osta). Mina ei tahtnud, et kogu kaadervärgi paremaks "seinaks" jääb külmkapisein või mingi kapisein. Tuntud sissemüüritud ja muidu ehitusseintegreeritud mööbli austajana ehitasin ma selle koha peale aeroc elemendist (100 mm paksusest) seinajupikese. See siis sai köögimööbelduse paremaks välisseinaks ja tööpinna üheks kanduriks. Vaheseina ladusin korralikult - plaadiliimiga ning aeroci ühendasin korralikult metallvarrastega ka seinaga.
Kuna selle seinajupikese taha pidi tulema külmkapp, siis õhuliikumise tagamiseks tegin seina sisse sellised kandilised 100x100 augud. No ja nad meeldisid mulle ka... nagunii ma tööpinna kohale seina sisse selliseid süvistatud orvasid ei saanud, siis pidin ma nad ju kusagile mujale tegema :)).

Peale selle "mööblikülje" valmimist oli olemas veel kindlama mõõduga seinajupp, kuhu mööbel tulema pidi. Enne krohvimist süvistasime üles kaablid 2 seinavalgusti jaoks, mis tööpinnale valgust annavad. Toruotsad ja pistikud-lülitid olid juba enne paigas (ka ikka enda planeeritult).

Olemasoleva külmkapi ja kraanikausi mõõdud olid teada. Sellest tulenevalt sai teada kraanikausikapi mõõdud ja ülejäänud mööbliosa mõõdud. Ülejäänud mööbliosa siis jagasime ära - teadsime, et tahame ühte kõrgemat kitsast õliriiulit + ülejäänud siis sahtlid. Käisime spetsiaalselt otsimas optimaalse mõõduga õliriiulit (25 cm lai), leidsime ka. No ja siis oli juba lihtne kõigi nende mõõtude järgi karkass välja arvutada. Põhi ja vaheseinad paika ja seejärel juba sahtliosa täpsed mõõdud teada. Sahtlite põhjade-paneelide mõõdud jälle arvutatakse sõltuvalt siinide-liugurite mõõtudest (iga mudel jaoks on oma valem).

Ja enne (sealh enne iga etapi algust) panin enda jaoks ikka ülidetailse ja lollikindla tööjuhendi või töökäigu kirjelduse kokku, et miskit meelest või nihu ei läheks. A la " kinnita tagasein väikeste kruvidega, puuri 3 mm augud ette" jne.

Tööpinna kõrgust mõõtsime igas võimalikus ja võimatus kohas ja selgitasime välja meile sobiva (90 cm). Samuti tegime tööpinna sügavama kui tavaliselt - enamasti on sügavus 600, meie tahtsime 700. Nagunii on tööpinnal tagaservas miskid asjad - veekeedukann, röster jmt. Seega oleks tööpinda liiga väheks jäänud. Ka on sahtlisiine olemas pikemaid kui tavapärased 450 mm. See ongi palju mõistlikum, sest 450 mm sügav sahtel mahutab palju vähem kui ntx 500 mm või 550 mm. Kuna valisime 100% avanevad sahtlisiinid-liugurid, siis ei ole mingit vahet.

Veel üks asi, mille tegime tavavariandist erineva, oli sokli kõrgus. Kõigil valmis- ja standardköökidel on see kuidagi maru kõrge. Kõvasti kõrgem igatahes kui minu varbad. Seega jälle mõttetu ruumi raiskamine. Tegime sokli 50 mm kõrguse ja selle arvelt saime sahtlitele 50 mm kõrgust juurde. Tänu sellele saime kogu sahtlite osa ulatuses, sealh ka õliriiuli kohale veel ühe kitsama sahtli paigaldada, kus ühes kõik noad-kahvlid-maitseained-fooliumid-küpsetuspaberid ja teises kõik kulbid-korgitserid-jmt atribuutika sees.

Prügikastisüsteemi valisime ka kaheämbrilise ja mitte kõige laiema - esimesse ämbrisse prügi, tagumisse pakend. Suurem prügikast ei oleks midagi eriti juurde andnud - nagunii viime prügi tihti välja, et haisema ei läheks ja kuna see jääb sissesõidtee äärde, siis pole see miski spetsiaalne tüli. Selle arvelt saime aga kraanikausi alusesse kappi ruumi juurde ja sinna mahub lisaks gaasiballoonile veel ka köögiviljaämber.

Ühesõnaga, üritasime teha võimalikult funktsionaalse köögimööbli (lisaks sellele pidi ta muidugi meeldima ka :) ) ja tundub, et õnnestus. Kogu mõõtmine-planeerimine käis mõõdulindiga ja paberil. No natuke lõpus arvutiga ka, wordi programmis on lihtne teha ja puidufirmale sai sedamoodi meiliga mõõdud saata.

Lisaks tegime eraldi köögipuhveti (selle kohta teen eraldi postituse) ja ostsime ikea'st kasepuust "köögisaare", mille sahtlites on teed ja riiulitel korvides tomatid-õunad-apelsinid jne. Tavapäraselt asub see ühe seina ääres, kuid vajadusel saab seda mobiilse lisatööpinnana kasutada (vahel pirukategemisel on vaja olnud).

kord ta kannab kõrsi nokas...: kuidas sünnib köögimööbel

Selle ehitamisega on vahel nii, et tahtmisi ja unistusi on kõvasti rohkem kui jaksu nii rahalises kui ka ajalises mõttes. Ja ühel hetkel tunned veel ära ka, kui palju parem saab ise tehes... ja kuna korraga on vaja sada kiiret asja valmis saada, millest üks ajab teist taga ja kõik oleks pidanud eile valmis saama, siis jäävad mitmed asjad unistuse kaugusele. See tähendab seda, et unistad ja mõtled, et "ükskord ma teen siia selle.. ja siia tuleb see ja siia see". Ja nõnda see siis ongi.. .

Aga ühel hetkel käib miski plõks..... ja saad aru, et vahel on asjade kättesaamatus ainult su enda peas. No ja füüsilises võimekuses muidugi ka :).

Esmalt on muidugi vaja plaan välja mõelda ja paberile panna.


Tänapäeval õnneks ei pea enam minema ise metsa puid langetama ja palgist käsisaega laudu välja lõikama. Piisab sellest, kui lähed kas poodi või mõnda asjakohasesse firmasse ja ostad vajaliku puumaterjali. Enamik kohti pakub ka mõõtulõikamise teenust. Otse loomulikult ma seda kasutasin. Saepuruplaati me ei tahtnud ja liimpuidu ja kasevineeri võrdluses jäi peale kasevineer kui stabiilsem.

Kui vajalikud jupid on koju taritud, algab töö


Esmalt on vaja detailid sobivaks saada - meie tahtsime oma köögimööbli valgeks värvida. Oleks võinud ka spoonida, peitsida-õlitada, aga see polnud see, mida soovisime. Seega tuli kõik detailid korralikult kruntida ja siis 2 korda värvida.


Vahepeal oli vaja sahtlite-kappide esipaneele veel tuunida, sest soov oli saada klassikalise ja vanema väljanägemisega mööbel - selleks tuli servadesse liistud lõigata, lihvida ja liimida.


No esmalt muidugi tuli karkass kokku panna - põhi-küljed-jalad-stuff. Aga see oli nii prosta töö, et seda ma ei pildistanudki :D

Seejärel tuli koju tassida kastitäis udupeeni siine-reelinguid-hingesid-jubinaid.


Ja siis selgus muidugi (legendaarne trummlandia vanasõna "üks kord mõõda, üheksa korda lõika), et trumm on oma hästi teha tahtmise tuhinas veidi üle dimensioneerinud ning 21mm vineer ei mahu sahtli küljetüki soone sisse. Seega tuli kõik sahtlipõhjade servad õhemaks freesida.



Seejärel istusid siinid nigu miilenkid ja võis nad paika kruvida.


Veel tagatükki paika kruvida ja sahtel hakkas juba sahtli nägu minema


Seejärel üks lõputu loodmine-mõõtmine-loodimine-mõõtmine-loodimine-vandumine-loodimine-mõõtmine... ja lõppeks olid esimese sahtli siinid paigas ja sahtli sai kohale panna. Täiesti loodis oli :)


Sahtlite esipaneelide tegemine-kinnitamine oli nii peen ja täpne töö, et selle jaoks ma tegin shablooni. Millimeetri täpsusega. Et peaks vähem lõikama ;)


Esimese sahtli siinide külge istus see kenasti. Etteruttavalt olgu öeldud, et teiste külge ka :)

Kolmandal päeval (kui karkass välja arvata, sest selle ma tegin juba paar kuud tagasi) saabus õnnis hetk, kui ühe sahtliploki kõik siinid-reelingud-sahtlid olid paigas :)

Neljandal päeval sai siis õigeid esipaneele hakata paika panema.


Ja nii mu talvepuhkus läkski... Kõrvalploki sahtli ja õliriiuli sai ka paika... nüüd vaja veel kraanikausi alune ja prügikastinduse uksed-värgid paigaldada, samuti sokkel ja muidugi õige tööpind :)

Kokkuvõtteks ma arvan, et kui inimestel on rahaliselt kitsas, kuid nad tahavad köögimööblit, siis kui käed just tagumikust pole välja kasvanud, saab ise tegelikult väga normaalse hinnaga mööbli teha. Ma ei hakka siin praegu ütlema, mis mul kogu see mööbeldus maksma läks (kõik pole ju veel valmis ka), kuid firmade hinnapakkumised tuli ikka päris mitmega korrutada. Ja kui raha napib, siis saab veel jupp maad soodsamalt - ei pea ntx ostma nii kalleid ja udupeeneid siinikomplekte, mis ennast ise lahti teevad ja kinni imevad... Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi poes müüakse siinikomplekte hinnaga 80 (kitsam) ja 100 (laiem) krooni. lisaks on sealt võimalik väga hea hinnaga osta lamineeritud saepuruplaati, millest saab kõik detailid lõigata (koha peal on ka mõõtulõikamise teenus), ei pea olema päris puidust. erinevas mõõdus uksi ja uksetoorikuid on seal ka, hingedest-kruvidest-käepidemetest-servakantidest rääkimata. Nii et mõneti on need tavapärased köögimööbli tootjate hinnad ikka üsna utoopilised... eriti arvestades, et enamasti valitakse sinna sisse suht odavad siinid-hinged (aga need on just need, mis põhiliselt maksavad).

Kord ta kannab kõrsi nokas...: kuidas sünnib raamaturiiul

Jätsime ehitamisel toolvärgid kenasti välja. Esiteks näevad nad hästi mõnusad välja, teiseks saab sinna taha lahedaid riiuleid teha, selliseid "sissemüürituid". Selline mõte oli algusest peale. Mõeldud-tehtud.

Aerocist tegin riiuli küljed-kandurid - ikka korralikult armeeritud ja puha, riiulisooned freesisin ka sisse. Need siis ka seinaga ühtemoodi krohvitud (ja hiljem muidugi ka värvitud).

Siis riiulid ise. Põrandate tegemisest jäi üle laia paksu põrandalauda. Need sobivad riiuliteks imehästi, ei ole ju mõtet minna liimpuitu ostma, kui endal materjali olemas. Esmalt siis oli vaja üks serv sirgeks saagida (vastavalt siis punn või soon maha saagida).

Seejärel oli vaja otstest veidi õhemaks freesida (tegin kandurisoone ploki sisse kitsama kui laud, sest algul mõtlesin, et peaks ikka liimpuitu ostma, kuid mu põrandalaud on paksem). Seejärel tuleb ette võtta korralik lihvimine (muide, kui ühendada lihvija tolmuimejaga, siis ei tekigi üle mõistuse palju tolmu) .

Siis tuleb proovida, kas sai ikka õige kõrgus ja kas ei pea enam midagi saagima-freesima-lõikama.

No ja lõpuks siis tuleb sein värvida, riiulid kruntida ja 2x värvida ja paika panna. Muidugi ei saa nende tagaserv sedamoodi tühjaks jääda, sinna tuleb üks laud pikuti pooleks lasta ja sellest siis riiul õigesse mõõtu laiemaks teha. Aga mingit aimu juba saab :).

Neid riiuleid tuleb kokku päris mitu teha ja sinna kõige peale "laeks" tuleb ikkagi paks liimpuidust plaat panna.