Spargelkapsas ehk brokoli
Oma lähedasest sugulasest lillkapsast on ta väärtuslikum, sest sisaldab klorofülli, eriti rohkesti ka karotiini, C-vitamiini, B-grupi vitamiine ja rauda. Spargelkapsas seedub hästi, tema maitse meenutab pigem sparglit kui kapsast. Brokoli on kasvutingimuste suhtes lillkapsast vähem nõudlik ja valmib varem.
Taimed istuta kasvukohale mai esimesel poolel vahekaugusega 40–50 cm. Tihedamalt istutades areneb vähem külgharusid, mis kasvatavad samuti õisikuid. Jälgi, et istik satuks samale sügavusele kui kassetis kasvades. Pärast istutamist kasta korralikult.
Spargelkapsas vajab kogu kasvuperioodil rohkelt vett, muidu jäävad õisikud kidurateks ja puituvad. Spargelkapsale ei meeldi booripuudus, seda toiteelementi on lihtne anda puutuhaga. Kobesta aeg-ajalt taimede ümbrust, et muld oleks kohev ja õhurikas.
Spargelkapsa roheline õisik koosneb jämedatest lihakatest õievartest ja hästiarenenud õiepungadest. Toiduks tarvitatakse õisikut koos lihava, sparglit meenutava õisikuvarrega. Varajased sordid valmivad juba 40–50 päeva pärast kasvukohale istutamist. Pärast põhiõisiku eemaldamist hakkavad lehekaenlad kasvatama väiksemaid kõrvalõisikuid, mis valmivad 16–20 päeva pärast. Nii jätkub spargelkapsast esimeste öökülmadeni.
Õisikute korjamisel ole hoolikas: õige aeg on siis, kui õienupud on hästi väljaarenenud, kuid veel mitte avanenud. Sooja ilmaga lähevad need lahti juba poole päeva jooksul ning hõrk sparglimaitse kaob. Toiduks valmista nagu lillkapsastki. Keeda õisikud aurutis kergelt pehmeks, neid võib lisada supile või tarvitada iseseisva toiduna. Sobib hästi sügavkülmutamiseks.
Lehtkapsas
Lehtkapsa kähardunud lehed on sageli elegantselt pika varrega, värvuselt hele- või tumerohelised, hallikad või violetsed. Küllap on teda just sellise välimuse tõttu hakatud kutsuma ka palmkapsaks.
Lehtkapsas on suurima toiteväärtusega kapsateisend. Tema mineraalainetest ja C-vitamiinist pungil lehed on eriti väärtuslik toidulisand hilissügisel ja talvel, sest lehtkapsas ei karda külma ning võib aias edasi olla. Kõige maitsvam ongi ta pärast esimesi öökülmi, kui lehtedes olev tärklis on muutunud suhkruks. Kevadel saab tarvitada lehekaenaldes tekkivaid pungi. Lehtkapsas on hästi kiurikas, kiudained viivad aga teatavasti organismist välja kahjulikke ühendeid, muuhulgas ka kolesterooli.
Vali selline kasvukoht, kus lehtkapsa sügisene ilu esile pääseks. Mulla suhtes pole ta nõudlik, kasvab hästi ka raskemal mullal. Sobiv istutusaeg on mai teine dekaad. Jäta taimede vahele 60–70 cm, sest nad kasvavad 65–75 cm kõrguseks. Kasta korralikult ja võta ära alumised kollased lehed. Kasvuajal ei pruugi väetada. Augusti lõpul-septembri algul võid lehtkapsad istutada lilleklumpi, kus nad on pilgupüüdjaks hilissügiseni.
Lehtkapsa mõrkjas maitse lisab omapära salatitele. Kuna lehed säilivad hästi, saab neid kasutada taimeseadetes.
[[2]] Nuikapsas
Nuikapsas on kõige lühema kasvuajaga kapsateisend, varajasi sorte võib tarvitama asuda juba varasuvel. Mahlakas suhkrurohke ümar varsvili sisaldab palju vitamiine. Maitsvad ja tervislikud on ka noored lehed, milles on mineraalsooli ja vitamiine koguni paar-kolm korda rohkem kui varsviljas. Varast nuikapsast ongi otstarbekas süüa koos lehtedega. Kuna karastatud ja juurdunud istikud taluvad kuni 6 külmakraadi, saab nuikapsast kasvatada kiletunnelis enne tomatit või kurki.
Seemned külva mai algul otse kasvukohale 25–30 cm vahega. Püüa külvata üksikult, et hiljem ei peaks harvendama. Kasvutingimuste suhtes on ta vähenõudlik, lepib ka viletsama mullaga. Piisab, kui pärast 3–4 pärislehe tekkimist anda lämmastikurikast pealtväetist. Istutatud taimi väeta alles pärast juurdumist. Kasvuajal kasta korralikult ja kobesta mullapinda. Kui vahepeal jääb niiskust väheseks, võib nuikapsas lõhki kasvada.
Jälgi hoolega kahjurite ilmumist, eriti otsekülvi puhul. Maakirbukahjustus on ohtlik idulehe faasis, siis võivad taimed täielikult hävida. Esimese pärislehe ilmumisel oht väheneb. Kapsakärbse vaglad kahjustavad juuri ning taim närtsib.
Pärast istutamist kata taimed kohe kattelooriga, siis ei pääse kapsakärbes jt kahjurid neile ligi. Kahjureid hoiab eemal ka tuhaga tolmutamine ja nõgeseveega kastmine.
Nuikapsa varsvilju tuleb kasutada noorelt, kui nende läbimõõt on 5–10 cm, vananedes muutuvad nad puiseks ja maitsetuks. Varaselt nuikapsalt võib saada kaks saaki: jäta koristamisel varre alumine osa, mis süüa ei kõlba, juure külge — sinna kasvab 2–3 uut väiksemat varsvilja. Toiduks sobib toorelt, hautatult ja küpsetatult.
