Kuidas tiigrist jänes sai

Ja kui juba söögi peale jutt läks, siis tuleb ära rääkida, et mulle vanasti maitses korralik liha väga. Praetud vürtsine seafilee... kanafilee... korralik shashlõkk.... head kodused kotletid (mitte poehakklihast)... metssea suitsuvorst... ja lisaks pizza, praekartulid, juustuga üleküllastatud ahjuroad, õlu, coca-cola, friikartulid jne. Novat... aga siis hakkas tervis mitmest kohast natsa logisema ja arst ütles, et nõndamoodi jätkates jõuan ma ... sinna, kuhu ma mitte jõuda ei taha. Ja mu keha annab mulle lihtsalt märku, et see ei lähe mitte. Hea on, kui me neid märguandeid tahame kuulda võtta ja midagi muudame, kuigi oluliselt mugavam on ajada kõik eiteamille kaela, välistada enda osa ja tablette pugida. Kuna me valikud on ainult meie enda käes, otsustasin, et ma valin teise tee... mis siis, et suurt distsipliini nõudva. See muidugi rõõmustas väga mu elukaaslast, kes mulle juba mitu aastat oli rääkinud, et nõndamoodi süüa ei ole mitte hea... ja kui ma nüüd lõpuks ise selle tõdemuseni jõudsin, siis muutsingi oma toitumist (ja nii mõndagi veel).

Nädalavahetuse hommikusöögisalatid kuuluvad endiselt mu lemmikute hulka. S.t. salatit söön ma sellisel kujul igal hommikul, kuid nädalavahetusel panen vahel sinna lisandiks kas muna v kana. Aga pea alati kuulub sinna lisaks salatile ka tomat, sibul ja apelsin. Vahel ka kiivi, oliivid või muu meelepärane. Ja muidugi alati tsipa head oliiviõli. Kui ma nüüd mõni päev salatit ei saa, on midagi totaalselt puudu. Nõnda ongi tiigrist saanud pesuehtne jänes :). Isegi reisides teeme salatit kaasa ja võtame karbiga tomateid-kurke-apelsine-värke kaasa, et ei peaks ainult saia ja muud taolist mugima.

Kevadel terrassilsüües omandab hommikueine täiesti uue dimensiooni...



Kuna siuksi kribalikke rediseid on terve terrassikast täis (sai tihedalt külvatud ja harvendada ei viitsinud), siis olen ma viimased kaks nädalat toitunud suurest hulgast redisest - salatisse läheb ta koos nende lehtedega, mis pole karedad - lehtedes on isegi rohkem vitamiine kui mugulas.


P.S: ma olen praegu VÄGA näljane :DDD

Vaene veike barbur... ja tema täitunud unistus

See vaene veike barbur ei olnud lõpuks enam üldse eriti väike. Ja tal oli juba päris mitu vart. Paar tükki neist unistasid koogikssaamisest :P

Üks neist transformeerus lauba rabarberikoogiks. Maasika-toormoosi ja kohupiimaga.


Teine vars leidis oma koha pühaba rabarberikeeksis.

Ja kuna meil korralikku praeahju ikka veel pole, siis sai mõlemad tehtud leivaküpsetusmasinaga. Ajas täitsa asja ära. Ja kuna oli kiire, siis mõlema, nii koogi kui ka keeksi puhul tarvitasime põhitoormeks juubeli tordi pulbrit.... :).. sellest sai nii tainas kui ka puru koogi peal (lihtsalt võiga segi hõõrutud).

Korgpeenar

On siis praegu selline. Kas ma peaks seda kartulit seal kuidagi muldama ka või? Hernes ja porgand ja brokkoli ja muud pudinad ka tärganud.

Ja suurepärane näide laisast aednikust - kõrgpeenra rajamine jäi pooleli lihtsalt seepärast, et mullahunnik tuli ette :D

Keukenhof vol 2

Davenport. Üks mu lemmikuid!


Tulp. Zitikatega.

Blushing Girl. Ja natuke Davenporti ka

Esiplaanil Anne Schilder, siis Blushing Girl (kes algul avanedes ei blushi üldse), seejärel Davenport. No said need sibulad lihtsalt sügisel maha torgatud, ei mingit kujundamist ega plaani.


Siuke mõnus segasumma suvila sai aga kohati. Minu jaoks ääretult nauditav (no kui oleks need sordid seal veel segamini ja mitte nii selgeltnähtavalt lihtsalt kindlasse kohta maha torgatud, oleks veel parem).



Üks mu lemmikuid, üle-eelmisel aastal ostuetud, nime kahjuks ei mäleta.

Anne Schilder (eks ma need nimed peamiselt seepärast panengi kirja, et ma pärast nagunii ise ei mäleta :D)





Ahjaa... mulle tundub, et need pildid on vist siiski Trummhofis tehtud :P
:)

Nädalavahetuse raport

Et midagi endal meeles ka seisaks:

- otsaterrassil pool laudist saetud ja paika pandud. suurem osa aluskarkassi koos vundamendiga ka tehtud, ainult 2 talavahet veel teha.. aga no ei istu mulle need segutööd... Igatahes eilse õhtusöögi sõime uuel terrassiosal (vana on ka ülihea, alles aasta vana teine, aga sinna ei paista lihtsalt õhtupäikest :)
- kuuri ühe külje laudis lõigatud, immutatud ja paika pandud. nüüd vaja veel 2-3x värvida.
- muru niidetud
- 7 suurde istutusauku (auke ei pidanud õnneks ise kangiga pinnasesse raiuma, need tegi ära palgatud abiline) muld ja sõnnik veetud.
- poest kanakakat ostes oli muidugi vaja veel hunnik "tuustakaid" osta... oeh.. sealh 1 kuldsõstar ja 1 kaunis veigela ja 1 helmikpööris... hea, et ma ennast perepuuks tehtud pirnist suutsin esialgu eemale hoida..
- esimene sellekevadine keeks veikesest vaesest barburist... õigemini küll 2 keeksi - üks lauba, teine pühaba :). koos maasika-toormoosiga (möödunudaastane) oli see iseäranis hea :)

Linnuliiklus..

..on siinmail väga tihe.

Öö möödub ööbiku saatel. Kägu kukub varahommikul ja hilisõhtul nagu segane, no tõesti! Eile öösel lisandus ööbikule rukkirääk, kes magamistoa akna all ülimonotoonsel "prääksus". Hommikul ei jõua veel valgeks minnagi, kui juba läheb igasugu vintide ja lehelindude kõrvulukustav kisa lahti. Vindid käivad vastrajatud murualal ussikesi otsimas ja leevikesed lendavad pojengipeenra taga sarapuude otsa. Päeval tuustib musträstas kõik põõsaalused kapitaalselt segamini ja õhtul istub ta puu otsas ning laulab nii ennastunustanult kõikvõimalikke laule, et ajab suisa naerma :). Oma rähnipoiss on meil ka, hommikuti ja õhtuti teeb ta üsna kõva häält ja käib ja sobrab kõik männitüved läbi nii, et koort lendab, õnneks et tärista :)

Ilus

Täna hommikul peale jooksutiiru enne töölesõitu istusin terrassil ja jõin kohvi. Päike paistis, õhk oli soe ja pehme, linnud laulsid kõrvulukustavalt, kõik õitseb ja rohetab ja lõhnab ... tõepoolest paradiis... Ja ma mõtlesin, et ainult tõsine pegvegt läheb sealt nüüd Tallinna tööle, et päev otsa kinnises ruumis arvuti taga istuda ... :). Aga midagi pole parata :)

Ja autos tuli raadiost lapsepõlves kangesti meeldinud "Butterfly" Jaak Joala esituses..

Ilus!

:)

Sa vana.... rrr...rrrr....risu!

Nõnda siis... möödunud aastal arvasime, et mutt on meil aias pahandust teinud ja titepeenrast (õigemini selleks kasutatud suurest mullahunikust) ühel hostal juured ära söönud ja hosta alla augu kaevanud. Tean küll, et mutt on lihatoiduline (äärepealt oleks kirjutanud mullatoiduline :D), aga mõtsin, et noh, ju ta vahelduseks juuri ka läbi närib, kui ette jäävad. Sel kevadel nägin ühest peenrast teise kulgevat madalat mullavallikest - siuke umbes, nagu mutid ajavad. Aga eile saabus siis selgus, kes see saadanas tegelikult on - sai ta lihtsalt ära nähtud. VESIROTT! Ja seepärast meil ilmselt seal titepeenras osad hostad pole sel aastal hoopiski mitte tärganud... :(

Mis nende vasti efektiivselt aitab? Ise arvasin, et kaevan käigu pealt lahti ja panen porgandeid ja mürki. Aga mis mürki? Ja võib-olla peaks miski lõksu ka muretsema? Mul ei ole vähimatki tahtmist oma hostasid, pojenge ja lillesibulaid talle loovutada...

Oma aiast ja oma tahtmisest

Jätkuna eelmise postituse kommentaariumis tekkinud mõttevahetusele mõtlesin, et teen oma järjekordse kommi asemel eraldi postituse...

Ma siiralt mõtlen, et inimene on siis õnnelik, kui ta saab olla tema ise. Mitte keegi ei ole õnnelik, kui ta elab kellegi teise tahtmiste ja soovide järgi painutatuna. Kes meist ikka tahaks olla plastiliin, keda keegi oma äranägemise järgi mudib ja muljub. Igaüks vaadaku, et saab oma elu ja kapsapeenraga hakkama ja lasku teistel oma elu ja kapsapeenraga tegelda. Teise inimese elu ja tahe on püha maa ja kellelgi pole õigust sinna kutsumata minna.. veel vähem korraldusi jagama.

Sellega seoses ma mõtlen, et inimene peab saama oma kodus ja aias teha asjad nii, nagu tema tahab. See on osake sellest, mis on tema looming ja tema tee... ja ta on tulnud siia ilma seda just nii käima. Ja kui sama kodu rajavad mitu inimest, siis tuleb muidugi mingi kompromiss leida ja seni, kuni pole leitud mõlemat poolt rahuldavat lahendust, võib see asi ka oodata (mul kodus nii mõnigi asi selle taga seisab :).

Ma olen täiesti veendunud, et ei ole olemas "head maitset".. on vaid erinevad maitsed. See, et mingi inimgrupp on oma maitset hakanud kuidagi paremaks v ülemaks pidama, on lihtsalt rumal ja küündimatu - selline tore demagoogiline relv nende vastu, kes arvavad teistmoodi.

Ühtlasi ma mõtlen, et kui aiaomanik tahab üht, siis kas ikka peaks teda nii väga ümber veenma? Ma arvan, et ei peaks mite. Võib-olla tasub selgitada mõne asja plusse-miinuseid, aga ikkagi mitte talle TEMA aias OMA tahtmist või maitset peale suruma. Sest see on puhas vägivald teise inimese ja tema tahte kallal.

Kunagi samalaadset asja lugesin, kui üks tunnustatud arhitekt ühes artiklis kirjutas uhkusega, kuidas tal õnnestus ümber veenda klient, kes tahtis hoopis muud (klient tahtis viilkatuse ja tornikesega puumaja ja arhitekt suutis teda veenda ehitama valget betoonist kuubikut). Mul oli seda arhitekti uhkust päris kurb ja õudne lugeda..kujutage ise ette inimest, kes võibolla unistas oma tornikesega puumajast ammu-ammu.. ja peab nüüd elama valges betoonkuudis.. või selles.. kuubikus ikka :).. peab oma elu elama kellegi teise unistuses, mitte enda omas.... Mul sõber kunagi ehitas/ostis kortei ja palkas sisekujundaja... ja rääkis sisekujundajale, mida ta tahab. Kuna sisekujundal oli teine maitse, ilmutas ta sügavat ebaprofessionaalsust sellega, et asus klienti ümber veenma... öeldes talle kliendi soovi ja maitse kohta, et see on ju kole. .. ja näeb välja nagu haigla. Õkk. Õnneks on ka proffe tegijaid, kes oskavad kliendi soovidest aru saada ja sellele vastava lahenduse pakkuda.. või jätkub neil niipalju aru, et nad siis ütlevad, et nad ei ole suutelised tegema midagi, mis neile endale ei meeldi.

Ja see, kui ma ütlesin, et mulle meeldis selle piirkonna aedades üldiselt valitsev trend rohkem, ei ütlegi midagi muud, kui et mulle meeldis selle piirkonna "tavapärane aed" rohkem, kui meie piirkonna "tavapärane aed". Kui aga siin piirkonnas meeldib inimestele enamasti teine stiil, siis see on ju tore :)

Niipalju siis sellest :)

Mde, mina olen üks neist, kellele väga meeldivad elupuud ja kui ma peaks tegema hekki linnakrundile, siis ma lihtsalt millesti muust ei teeks. Lehtpõõsad ei tuleks kõne alla, kuusehekki ma ei taha ja jugapuu kasvab nagtuke liiga aeglaselt. Elupuu on aga mu tõeline lemmik :). Ja kui keegi üritaks mind ümber veenda ega saaks paarist taktitundelisest vihjest aru, siis ma ütleks üsna otse, mida ma sellisest asjast arvaks. Selline lugu siis :).

Juhuu

eelmisel nädalavahetusel külvatud muru on tärganud! maa on küll harvalt, kuid siiski märgatavalt roheliselt karvane :). selle nädalavahetuse külv veel loomulikult tärganud pole...

siin on üks hea link baltezersi puukooli lehele neile, kes tahavad oma aeda rajada/täiendada, kuid ei kujuta ette, kuidas see välja võiks näha.. või kuidas miskit tulemust, mis vaimusilmas terendab, ise luua. piltidel klikkides on näha, mis konkreetne asi miski on, kõik on ilusasti kirjas.

baltezersi puukooli fotod

ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad värvilised alad - just sellised ebaeestlaslikult värvilised ja julged - kui on koos rohelist ja hallikat ja punast ja kollast, erinevaid alasid, piirdeid jne. selles mõttes olid hollandi, belgia ja ka saksamaa aiad just sellised. polnud kardetud luua vorme ega värve.. kui ma kunagi jõuan, siis saan vast pildid ka sorteeritud ja leian mõne ülespanemiseks

Üks mu lemmikuid

Hüatsindid on ühed mu lemmikud. Nii õite kui ka lõhna tõttu. See pidi kirjade järgi olema oranzh (sort miski Gypsy...xxx..), aga no pigem on ikka selline roosa. Hea fantaasia korral võib oranzhi algmeid ka ette kujutada... või umbes nii.

Uued helmikpöörised. Sellised kenad ja rõõmsalt silmatorkavad. Punakas on Amber Wave, teine miski ... lime või lemon või midagi.. khmm... kodus sildi pealt vaatan.

Täitsa tavaline priimula. Aga no nii värvikirev ja kaunis selle hallika-pruunika mulla ja mändide taustal, nagu rõõmus viisijupp seal metsa all :)

Osa eelmise kahe nädalavahetuse tööst: uus paekivitee koos veetud mulla ja külitud muruga ja maja otsaterrasi alus.

Toomingas

Meil hakkab ka toomingas viimaks õisi lahti tegema. Ilmselt see öine vihm ka veidi aitas ja eile oli hästi soe. Isegi täna öösel oli + 7.

See siin on küll vastselt Lätimaalt ostetud punane toomingas, mis siis, et mustikavartega segamini, küll jõuab nad pottidest maha ka istutada.

Сергей Есенин

ЧЕРЁМУХА

Черёмуха душистая
С весною расцвела
И ветки золотистые,
Что кудри, завила.
Кругом роса медвяная
Сползает по коре,
Под нею зелень пряная
Сияет в серебре.
А рядом, у проталинки,
В траве, между корней,
Бежит, струится маленький
Серебряный ручей.
Черёмуха душистая,
Развесившись, стоит,
А зелень золотистая
На солнышке горит.
Ручей волной гремучею
Все ветки обдает
И вкрадчиво под кручею
Ей песенки поет.

Põhjanaba

Öökülma meil ei olnud, aga üsna külm koht vist ikkagi. Toomingas veel ei õitse (kuigi küla teises otsas juba 1-2 päeva õied lahti), tulbid alustamas, kirssidel on esimesed lehekesed tekkinud ja Grefsheimil on ka umbes 1,5 esimest õit lahti...


Aga mustsõstral on jah, miski kahjur seljas. Sööb ära kõik lehepungad... pisikesed noored lehed kuivanud ja kui puudutad, siis tulevad ära, järele jääb siuke tühi "torujas" oksa ots. Pisemad põõsahakatised seal lähedal on õnneks puutumata, lehed juba täitsa suured... aga see üks suurem on täiesti raagus, kõik lehed juba pungas ära söödud :(. Kas keegi teab, misasi see on ja mida selle vastu tegema peaks?

Lõpuks ometi

Annan siis teada, et lõpuks ometi leidsin aega ja tellisin hostad ära. Just praegu lõpetasin - kell 00.13. Annan märku, kui saabuvad vmt. Täna avastasin, et enamikul me enda hostadel on ka lõpuks ninad mullast väljas. Mõni küll veel magab, aga vast tärkavad nemadki.

Tuul oli täna selline, et tahtis kõrvad peast tirida. Tulbid on peenral täiesti viltu. Ehk lähevad ükskord lahti ka. Toomingas ka veel ei õitse, aga ühest varjulisemast nukast leidsin 3 õitsvat nartsissi. Paar hüatsinti ka õitsevad (pidid kirjade ja piltide järgi olema oranzhid, kuid tegelikkuss on sellised kerge oranzhika varjundiga roosad. Ilusad muidu). Tere kevad!

Keegi kurinahk on mustsõstrapõõsaste seljas - varre tipmised lehed on nagu ära kuivanud ja pudenevad küljest. Huvitav, misasi see on ja millega seda pritsida?

Ja 1 kartul on vist ka tärganud :) Ja sellel veikesel barburil on nüüd juba 4 lehte.. ja mitte enam nii väikesed, ikka suured juba.. kuid ma käin tast aupaklikus kauguses mööda ja hoian oma hambad siivsalt koomal :).

Kas aroonia ongi siuke hiline lehtija või on tal ka miskit viga? Pungad on, aga lahti veel pole.

Vahekokkuvõte

Kõik pojengid 0n alles ja tärganud, mõni küll väga niru (samas need nirud on ka veesoone peal), kuid siiski olemas. Kartsin, et peale möödunudaastast järjekordset ümberistutust (noh, ikka see "paneme nad ajutiselt siia, järgmisel aastal istutame ümber") muutuvad nad ehk kapriisseks ja pahuraks, aga tundub, et vist mitte.

Kõik 3 vesiroosi on elus, vähemasti on läbi vee näha, et nad on leheotsad välja ajanud.

Roos on väljas - vaatamata katmisele oli enamik oksi täitsa mustad ja need pruunikad, mis alles, ei näita ka elumärki. Kuna aga sada muud asja on vaja teha, siis las ta kükitab seal rahulikult veel mõnda aega.

Kas keegi teab, kui on täitsa noor rabarber - eelmisel sügisel istutatud, nüüd on 2 vart tekitanud, siis kas need varred on targem kasvama jätta või võib nad ära süüa?

Pilte veel pole, lihtsalt ei jõua.

Kevadised harjutused sabale

.. igatahes ütleb minu tagumine pool, et eilsed 15 km rattaga on hooaja alustuseks natuke liiga palju. :D.
ai.

Keukenhof

Siiani on mulle Belgia ja Hollandi linnadest konkurentsitult enim meeldinud Leiden. Lõputult vanu ilusaid "nukumaju", kõverikke kitsaid tänavaid, kanaleid ja romantilisi sildu... Delft oli ka päris kena... Iseenesest ka Antwerpen meeldis väga, aga rahvast oli liiga palju... eriline tunlgemine oli Brugges, mis ilmselt oleks vaiksemal hooajal olnud äärmiselt nauditav. Brüssel... nojah, suurejooneline ja ka ilus, kuid samas uskumatult räpane, lärmakas, täis kiireid autosid ja palju inimesi...

Eile käisime Keukenhofis. On ikka ilus küll. Igatahes paneme me oma aeda tuhandeid tulpe, natrsisse ja hüatsinte :).. mitte, et me seda juba varem teadnud poleks. Eriti ilus on see, et lilled on suurte puude all, nö moodustavad "metsavaiba". Ja muidugi jälle need tuhanded inimesed... eriti hullud on pilusilmsed turistid, kes peavad igasse põõsasse istuma ja ennast seal pildistada laskma :)))). Aga tegelikult oli ilus päev. Kahju, et tulbihooaeg juba mööda saamas, sest just ja ainult Keukenhofi pargi (32 ha) ümbruskonnas ongi need lõputud tulbipõllud (olin algul Hollandis täiesti pettunud, sest kusagil ei olnud ühtegi tulbipõldu ega tuulikut :))), kuid 95% neist oli ära õitsenud. Vaid ühes kohas oli veel õitsev tulbipõld

Kuna pildid Keukenhofist pole veel arvutis, imetlege seni lillede asemel parem Belgia lehmi :P.

Pildistasin neid kiirteel, hinnaks möödasõitva politseiniku signaalitamine (peatuda ju kiirteel ei tohi). Olin kogu aeg mõelnud, et on siin ikka lopsakas ja kõrge rohi, lehmad puha põlvini heina sees... siis sain aru, et ongi selliste lühikeste jalgadega lehmad. Kuna nad on ka veidi roosakad ja eriliselt paksude tagumikega, siis meenutavad nad mulle pigem suuri sigu :)))))