Karjuv ebaõiglus, maütlen...

oleks siis keegi vähemasti poole suugagi sirget peenart kiitnud. aga ei :D :D :D

No see eelmise postituse peenrapraavitus oli mitu nädalat tagasi, enne seda, kui mul see endahoidmise mõistus jälle pähe tuli  :D . S.t. üle-eelmises postituses kirjutatud oopus tasakaalust on eelmises postituses kirjeldatu tagajärg :), s.t.toimus ka ajaliselt varem. mitte vastupidi.

Ma olen ikka järjest enam seda meelt, et töö võiks olla võimalikult lihtne ja mida enam masinad või muud nutikad lahendused seda saavad me eest ära teha, seda parem. Teatud asjad ju on, mille kohta mõtlen, et selleks, et eluterve püsida ja mitte päris lõdvaks kätte ära minna, tuleb ikka midagi teha… aga no praegu küll veel seda hirmu pole, et liiga vähe teha oleks :D . Nii et igasugu pesumasinad-nõudepesumasinad-kastmissüsteemid ja muu taoline on apsaluutiliselt teretulnud. 

Võib ju mõelda, et inime on laisaks läinud ja eluaeg on saanud ja… aga no kesse ikka tahab omal vabal valikul vikatiga muru niita, käsitsi voodipesu pesta või ämbriga vett  välja ja solki sisse tassida.  pealegi vanasti ei käidud lisaks pingelisel palgatööl... ja keskmine eluiga oli ka kole lühike.  Kui elada korteris ja mitte miskit teha pole, siis võib see ju olla värskendav vaheldus, aga minu puhul on see lihtsalt liiga palju tööd ja ma püüan seda kuidagi vähendada. Eks ma olen püüdnud ka oma tööd igat moodi lihtsustada. See paar postitust tagasi näidatud Bosse, kes muru kammib on ju juba 5 või 6 aastat vana ja mind kogu see aeg ustavalt teeninud, siiamaani olen väga rahul :). Võiks muidugi veel igasugu asju olla… see Thela isekallutaja on näiteks päris hea asi ja mõned riistapuud veel … aga eks rahakott seab piirid. Tegelikult ma mõtlen ühe abilise peale küll juba mõnda aega päris tõsiselt, aga pole kindel, kas  ma tahan „pensionifondi“ kallale minna….  Ah, eks näis.

Panen veel mõned pildid sest metsaalusest, hunnikutega on tehtud varem ja ilma hunnikuteta täna hommikul aknast. Kaugelt ei saa õnneks aru, kui aukline ja mättane see ikka on :) . Aga loodetavasti aitab niitmine olukorda veidi parandada, erinevalt trimmerdamisest, mida seal varem teha tuli. 

ühe kraavi üks ots vaja ka veidi täita.toru sees, et lumesulamise liigvett ära juhtida suurde kraavi.

hih, aastal 2005 oli see koht selline :)

Piltidel paremal tagapool (mitte päris taga) on siis laialiaetud hunnikute ala ehk teisisõnu see uus osa, kus üritame võsast järjekordset pargijupikest teha. Päris tagapool on võsa maha võetud, kuid mingit tasandamist ei ole tehtud (ja osaliselt ilmselt ei tehta ka – kuigi eks näis, kui hulluks see ohakandus seal võsa mahavõtmise tagajärjel muutub). Aga üldiselt on näha, et kogu krunt on lõpuks ometi võsast üsna puhas :) . Peaks otsima mõned varasemad fotod, kust on näha, mis seal enne oli. Ja tagapool krundi piiri muidugi on võsa, pildil päris taga. valged latakad on kilekotid põletatavate kändude peal (et nad märjaks ei sajaks).

seda jubedat põõsast oli meil siin algul ohtralt nagu ka türn- ja paakspuud. need moodustavad kokku täiesti hullumeelse võsa - vähe sellest, et igast juurejupist uue võsu ajab,ka iga mahakukkunud oks võtab juured alla. ja see erkkollase koorega on veel hirmsate okasega ja mürgine. selle juurepusa kiskusin välja ühe kase juurte ümbert (oli vaja 1 kivi välja kaevata). 

kevadprojekt

Pidin ju kirjutama, mida ma ülejäänud puhkusepäevadega tegin (enne järjekordset ilgeköhatõve saamist, arumaisaa, mis kevad see siuke oli!). noh... sellest on nüüd küll omajagu vett merre voolanud, aga kuna ma sedasama muudkui edasi teen, siis sobib veel kirjutada küll.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada iidamast-aadamast... Kuidagi imelikult on see asi siin maailmas korraldatud. Ma olen täheldanud, et kui midagi tahad, siis tuleb ka teha. Tuleb välja, et niisama istumisest ja tahtmisest ei piisagi. Muudkui istud ja tahad ja istud ja tahad… aga ei miskit. Selleks, et midagi saada või et midagi muutuks, tuleb midagi teha ka. Imelik, onju?!  Kuigi jah, tahta ja unistada tuleb ka.. või siis maisemas keeles öeldes, eesmärgid peavad olema.

Ja teine asi, millest ma olen aru saanud – Sammalhabe õpetas – kõiges (looduses) peab valitsema tasakaal. S.t. kui tegema kukud, siis tuleb veidi piiri pidada ja mitte ennast surnuks töötada. S.t. vahepeal peab puhkama ja mängima ka…. Muidu juhtub kokkuvõttes üsna jube asi ja  lisaks tervisele kaob ka kogu rõõm ja mõte üldse ära. Nö vargamäeandrestud märkamatult. Aga eks seda tasakaalu vist õpitaksegi vastassuundades kõõlumise kaudu… mõni kiiremini, mõnel võtab kauem aega :).

Ma olen juba päris palju aastaid tahtnud, et maja ja krunt korda ja valmis saaksid. No sellises elementaarses mõttes valmis, et kogu aeg ei oleks pooleliolev ehitus ja songermaa. Nagunii tuleb mingeid asju elu käigus kogu aeg juurde, ei maksa loota, et „oh, nüüd on valmis ja elu algab“ :). Ei ole valmis ja elu on kogu aeg, peaasi, et seda keset suurt töötamist maha ei maga :).  Algul ma kimasin täie hooga ühe äärmuse suunas – gaas põhja ja minema… ühel hetkel olid kütus ja õhk otsas, aga  mina litsusin ikka edasi, endal hing kinni ja paelaga kaelas.  No ja selle tulemusena siis mõnda aega oli hing nii kinni, et mõelda ka eriti ei jaksanud, muust rääkimata. Ehk siis prevaleeris see teine äärmus – siuke juurvilja oma, kus mitte midagi ei teinud ega jaksanud.

Nüüd ma siis üritan mingit keskteed leida ja endale õpetada, et hakka tasa ja targu tegema ja kui kett maha tuleb, s.t. jaks otsa saab, siis tuleb seisma jääda. Ja et ei pea kõike kohe ja korraga saama. Ja selle üle õnnetu v rahulolematu ei maksa ka olla, see on puhas rumaluse tunnus, või teisisõnu ettekääne, miks mitte elust rõõmu tunda :). Ja kui ei jaksa, siis jõudumööda tuleb abi lisaks tarvitada.

Nii ma siis olengi juba kolm aastat üritanud meie võsasest pokumaast sellist tinglikku parki ja õue teha. tasapisi. khmm. ah et milleks, võiks ju ollagi nii. Nojah, varakevadel on siin muidugi ilus –  pehme haldjasammal, vaikne valgus, suured puud ….  Aga juba maikuus kasvab sealt selline hein ja ohakas läbi, et igasugune võlumaa kaob ja haldjad kolivad siit heinamaale. Lisaks see võsa, mis nii kiirelt peale kasvab, et ragin on kuulda ja on nii tihe sellest läbi ka ei näe. ja see lugematu hulk "võsakände" e tüükaid,mis seal püsti turritab. Ja puugid, kes seal pesitsevad.. ja muidugi need fasstikud roomajad. Ka oli  pinnas imelikult üles songitud,  suured augud ja kraavid ja mingid künkad nende vahel – ilmselt oli siin keegi kunagi üritanud midagi kas kuivendada vmt ja eks see varasem kraavieelne kevadine üleujutusvesi ka oma rolli mängis.  Ja siis kõige krooniks see suurepärane trimmerdamine, mille peale minu närfisüsteem päris hulluks läheb :).. ja mida ma enam ise oma selja tõttu teha ka ei saa ega jaksa (alguses tegin), nii et selleks tuleb töömees palgata… paar korda aastas.  

Üle-eelmisel aastal (või oli see eelmisel?) sai üks jupp võsast pargimaastikuks kujundatud. Suurtesse aukudesse mahtusid euroalused, mädanenud palginotid jm taoline. Sinna otsa läks kraavist väljakaevatud savi, täiesti ehtne plink savi. Selle peale läks viljakamaksmuutmiseks sinep, millest tekkinud sinepispläšš oli jupp aega kaunis ja meeliülendav. Eelmisel aastal külvasin peale muru ja hakkasin niitma. Eks pinnas ole endiselt vaene ja rohelus hõre..  kui välja arvata need ohakad, mis seal ennist kasvasid ja mis ennast nüüd on läbi selle savi ennast välja pressinud. Aga noh, ajaga saab asja küll.

Vaja oli veel parki veel veidi laiendada ja võsa eemale lükata. Üks asi on valgus ja õhk, mis läbi selle võsasumbutise liikuma pääsevad, aga vähemalt sama oluline on ka se, et väikemees, kelle y-kromosoom nõuab üsna palju aktiivset tegutsemist ja rassimist, saaks natukenegi suurema ala, kus joosta, palli taguda, rattaga krossi sõita jne. ilma igal sammul võssa sattumata.  pokuline võsa, kus oksaroikad, kännud, puugid ja roomajad, ei ole selleks siiski mitte kõige parem paik.  Selleks aga on vaja see ala saada niidukiga hooldatavaks.  Nii sai eelmisel ja üle-eelmisel aastal metsaaluseid auke edasi täidetud püsikute ja tomati-kurgi pealsete, kivisodi, okste, sambla-, okka- ja lehesodi ja muu taolisega.  Talvel põletasin osaliselt ka suuremaid kände, mis selle ala peal turritavad.  Kahjuks sai sobiva tuulesuuna puudumise tõttu külm aeg otsa ja soojaga ei julge edasi põletada, lähedal siiski palju sammalt, mis võib süttida.  Ja pisikesi „võsakände“ nagunii põletada ei saa. Seega on vaja need lugematud „võsakännud“ välja juurida, väljaturritavad kivinukid kuidagi elimineerida ja siis sellele auklisele sodiga täidetud pinnasele muld peale vedada… küll imeõhuke kiht, kuid silumiseks ja kultuuristamiseks siiski piisav, et saaks niidukiga hooldada.

Krundi tagaotsas kraavi kaldal olid algusaegadest saadik veel 2 mullakoormat, mis lisaks sellele, et on siitsamast lähedalt kooriitud kivine muld, on selle 8 aastaga muidugi ka juuri ja umbrohtu täis kasvanud. Nende lahtikaevamine on omaette ooper. Ja kahe mullahunniku vahele oli keegi totakas (khmm) „peitnud“ ära kuhja mädanenud palginotte, mis ka siitsamast metsatöödest olid siia jäänud. Ju ma vist lootsin, et need mädanevad kiiremini ära… õnneks sai enamuse neist nende aukude ja kraavide täiteks ära kasutada…nagu ka lõpmatu hulga paekive, mis kraavist oli välja kaevatud ja metsa alla lükatud. Aga õnneks saab sellesama mullaga seda pinnast katta. Saabki 2 kärbest ühe hoobiga – võsamaastik pargiks ja mullakoormad kraavi äärest ära. Aga see kõik kokku on ropp ja mahukas töö ja kõike tuleb teha käsitsi.

Seda ma olengi sel kevadel teinud….juba vist paar kuud, muidugi mitte kogu aeg. Ei mäleta enam täpselt, mis nädalavahetusel mida tehtud on ja pole ka oluline. Ka läheb see töö oluliselt aeglasemalt, kui ma tahaks (peaks vist uuesti esimesi lõike lugema ja endale meelde tuletama, kuidas selle „kõige korraga tahtmisega“ need asjad ikkagi on :D ). Ja otse loomulikult ei ole ma võimeline enam sellist tööd ise tegema, sestap läheb see veel aeglasemalt, sest töömeest palgata ei saa ka nii palju, kui tahaks, vaid niipalju, kui raha jätkub. Igatahes on kokku tehtud palju labida – ja käru- ja kangitööd, juuritud lõpmatult võsakände, koristatud ja välja kaevatud kive, täidetud auke, põletatud oksi, tasandatud pinnast, veetud mulda jne….. . teha on küll veel, aga ehk on kõige rängem osa möödas.

eilse seisuga oli neid hunnikuid mitu korda rohkem juurde veetud ja  said need  laiali ka aetud, aga pilti polnud enam meeles teha. sideraadisegu ja muruseemne külvasin ka eile ära. see on vaja saada nii kiirelt kasvama ja niidetavaks, kui vähegi võimalik, muidu on ohakad, võsa ja hein jalamaid platsis. 

Ahjaa, eile, 1. mail viisin tomatid kasvuhoonesse (2 tk moskovskii delikates, 2 tk naabrinaiselt saadud red cherry). ülejäänud ostan.  
salatitaimed istutasin kasvuhoonesse (isekülvatud). 
maha panin 2 rida hernest, 1 rea pesasibulat 
külvasin fibopeenrasse sinepi sideraadiks ridade vahele (lauajuppide abil). 
1 rida porgandit sai eelmisel nädalavahetusel külvatud. 
kapsast ei jõudnud pikeerida, kükitavad seal kasvuhoones, väga hullud ei ole. 

...ja peagi jälle uus...

kiiresti on läinud see aasta. natuke liiga kiiresti, mulle tundub. kui meenutan, siis midagi ikka meenub, aga mitte just palju. pigem selline ühtlane üsna tihe ja kiire tempo. mul muidugi viimasel ajal ei tundugi olevat tarvidust meenutada, vaid pigem olla hetkes... kuid siiski on osaliselt põhjuseks liiga palju tööd, nii tööl kui ka kodus. liialt palju tööd ja liiga vähe enda aega. selge on muidugi ka see, et ega seda keegi ei anna, kui ise ei võta.. aga vahel on seda kergem öelda kui teha. rõõmu on ka palju olnud, isegi väga palju! ja imesid. aga natuke rohkem enda aega, lihtsalt olemise aega tuleks küll plaani võtta. kusjuures ega ma ei kurda :), ju siis nii on praegu vaja, ütlen ma endale. justnimelt ütlen, mitte ei lohuta ennast, sest lohutust ma ka ei vaja :). ühesõnaga, on nagu on. või, nagu mulle meeldib meelde tuletada ühte  nalja: "see on, mis on".

aiandamine on taandunud ainult söögiviljadele ja murule. tomatindus oli parim kui kunagi varem (heh, ma ainult 3 aastat olengi kasvuhoonet pidanud), kurgid panid need saadanama kedrikud p*rse. kapsas kasvas nagu mühin, kahju ainult, et oranzh lillkapsas peale lehtede midagi ei teinud. ja Aidile nuikapsasortide soovitamise eest (Luna ja Gigant) suur tänu - maitsvamat ja õrnemat nuikapsast pole ma ealeski saanud. ! tegelikult selle uue muru (uudismaa) tegemine oli päris suur ja põhjalik töö, nii et ega polegi häda midagi. kevadel tuleb veel korra sinepit ja hernest külvata ja siis suvel millalgi muru. uus jupp terrassi sai ka valmis, paar viimistlusliigutust veel vaja teha, samuti kõnniteekivide lõpetus. ilmselt on vaja uudismaaga veidi kaugemale edasi minna, kuid mitte nii palju korraga nagu sel aastal.muud õueprojektid vajavad ka realiseerimist, märksõnadeks turnimisatribuutika, tarzanirada jmt. eks see ole kokku mitme aasta projekt, korraga ei jõua. ja puid tuleb talvel veidi maha võtta, samuti võsa.

sideraadid ja multsh olid selle aasta teemad ja nendega olen ma väga rahul. edaspidi katsetan veel mõnd nüanssi, eks vaatab.

millalgi peaks kasutaimede kõrval jälle ilutaimedega ka tegelema... eks näis. paljudele taimedele siin ei sobi - pime ja pinnas ka üsna spetsiifiline. (ei saa ju kogu iluaianduse asemele sinepispläšše rajada :D). elupuudele siin meeldib, mõned aastad tagasi nurgalt toodud 90 cm jupikesed on mul juba ammu üle pea, päris lahe. kõik muu on võililled vaheldumisi rooside ja pujängidega.

seoses igasugu it- ja turvaümberkorraldustega töö juures ma enam blogisid tööarvutist (mida tihti ka kodust kasutan) kommenteerida ei saa ja sellest on väga kahju. ka enda blogi kirjutada enam ei saa ja hilisõhtul, kui saaks, olen enamasti nii väsinud, et ei taha midagi mõelda :). hea muidugi, et päeval lugedagi saab, kuid eks lausmonitooringu tõttu püüan seda ka kontrolli all hoida. loen neid ikka ja seetõttu võin paista küll varjusurmas olevat, kuid tegelikult olen nurgas vaikselt täitsa olemas ja kõigega kursis. kõik aalujad on ikka kogu aeg fookuses, nii Muhediku targad jutud, Rahmeldaja muinasilmad (mis on kohati palju rohkem päris, kui see näiline päris), Kiskjasiili, Milda, Aidi, Köögikata, Tii, Thela, Lendava, Kaarna ja kõigi teiste tegemised (ärgu keegi end puudutatuna tundku, kui nimetamata jäi :), loen ma neid ikka). ja mul on väga hea meel, et nad kõik olemas on.

sügis oli kaua... sügis. või no minu jaoks nagu mordor - ilma pime nagu karu tagumikus, niiske ja imelik. õnneks läks mõned päevad tagasi külmaks. on jah kuidagi liiga külm, aga mulle meeldib :). mulle meeldib, kui on külm, päike ja soovitavalt ikka lumi ka. selle viimasega on kuidagi kitsas praegu, aga ehk teda veidi ikka tuleb millalgi. peab küll rohkem kütma, kui külm on, aga mulle meeldib pliidi- ja ahjusoojus ka. ja üldse, talv olgu talv, mitte mingu arusaamatus! viimased paar ööd (alates 28-ndast) on olnud alla -10C. 27-ndal  ilmusid leevikesed metsast. täna panin linnusöögimajad üles (no ei jõudnud varem).

toas aknalaual suurtes (ses mõttes, et laiad) pottides on juba mitu nädalat herned, brokkoli ja tatar. juba mitmes külv ja homme tuleb uus brokkoli külvata, sest peotäis läheb iga hommikusöögi juurde. lähiajal peaks sihvkasid ka külvama, nende "salat" on üsna "mahukas", mitte nagu brokkoliniidikesed :). mullaga on kitsas (no pole mul ju õuestki midagi võtta, ka seal tuleb teist "ehitada"), aga vehkisin nädala alguses lõunaosariikides käies paar mutimullahunnikut sisse :)  ja järgmiste külvide jaoks sellest piisab. ainult labidavarre lõhkusin ära, aga selle saab uue panna :).

täna külvasin kasvuhoonesse ( ei ole lolliks läinud :D) salatit: tagantpoolt ette: morozko, zima ja eee....üks veel (homme vaatan paki pealt). ehk saab juba märtsis-aprillis salatit :).  umbes nagu selles videos (panen lõppu).

ühesõnaga, hea aasta on olnud, tihe, rõõmus ja palju on tehtud. umbes natuke kiirlaskumise moodi, aga tunne on hea ja karkass on ka vastu pidanud :). olen tänulik ja rõõmus ja ühest servast veidi räsitud :). aga pole hullu. loodame vana kenasti ära saata ja ehk tuleb ka ilutulestik, mida väikemees juba nii kangesti ootab :).

soojust kõigile!