Umbes paar aastat tagasi tegin ise leiba. Musta leiba. Tavalises elektriga praeahjus. Praegu aga praeahju veel pole, kogu aeg on midagi muud rohkem tarvis. Kuna me aga isetehtud sööki väga hindame, sai ca kuu aega tagasi suhteliselt kiire otsustuse tulemusena ostetud leivaküpsetamismasin. Ma pean ütlema, et ma olen ülirahul! Peale seda pole poest kordagi saia ostnud. Teen peaaegu iga päev uue .. nojah, sai see pole, leib ka mitte.. sepik siis ilmselt.? Ise nimetame me seda saadust ikkagi leivaks või saiaks, mis siis, et ta pole must leib ega ka sai. Olles katsetanud erinevaid retsepte, olen pidama jäänud ühe juurde, kus kasutan nisujahu, rukkijahu ja siis valikul kas täisteranisujahu, speltajahu või mitmeviljajahu. Lisandiks igasugu erinevaid asju.
Eriti meeldib mulle, et masinal on taimer - paned õhtul osised masinasse ja hommikul ärkad sooja saia lõhna peale. Ja hiljuti avastasin, et sellega saab edukalt ka moosi keeta - marjad ja suhkur masinasse ja see siis kuumutab ja segab. Väga mugav!
Leiva/saia paneme peale valmimist kohe puhta rätiku sisse. Ja miskipärast me kunagi ei lõika sooja leiba/saia, ikka ainult murrame. See tuli kuidagi täitsa iseenesest.. aga nuga kasutada tunduks kuidagi jõhker ja tundetu. Ja nüüd hiljuti lugesin (eestlastel ju leivateoga palju rituaale ja kombeid), et vanasti sooja leiba mitte iial ei lõigatud, vaid ainult murda tohtis seda. Ja leivateol ning ka kõigil leivaviljaga seotud töödel, sealh rehepeksul ja rukkilõikusel ei öeldud kunagi "jõudu", vaid ikka ainult "jätku".
Rukolaleib
.JPG)
Teraleib
.JPG)
Speltajahust leib
.JPG)
Rosina-ingverileib isetehtud ürdivõiga... pühapäevahommik pole teisiti lihtsalt mõeldav

Pühapäev...

Mmmm...soe sai ja isetehtud ürdivõi..
.JPG)
.JPG)
Teraleib, üks esimesi katsetusi
.JPG)
Rosina-ingverileib
.JPG)