Mungalille kasutatakse laialdaselt ka
stomatiidi ravis. Selleks tuleb 1 spl peenestatud lehti ja õisi üle
valada 1 klaasi keeva veega, kuumutada keevaveevannis vähemalt 30
minutit, kurnata. Keedusele lisada 1 tl mett ja siis sellega loputada
suuõõnt. Sama kasutatakse ka angiini ravis. Lehtedest tehtud mahla
kasutatakse nahasügeluse ja sügeliste ravis, aga samuti juuste
väljalangemise vastu. Selleks sobib nii lehtedest ja viljadest tehtud
keedis kui ka nõgese ja mungalille lehtede alkoholitõmmis. Peale
dekoratiivsuse, maitse-ja raviomaduste on tal omadus puhastada mulda
seenhaigustest. Kulinaarias on see taim lausa asendamatu. Toiduks
kasutatakse värskeid lehti, õiepungi ja valmimata vilju. Ingliskeelsetes
maades on mungalill laialdaselt kasutusel salatite ja vitamiinijookide
valmistamisel. Värsked lehed, kõvad õienupud ja valmimata viljad on
meeldiva terava maitsega ja neid kasutatakse maitseainena salatitele,
liha- ja keedetud roogadele. Õiepungi ja rohelisi vilju marineeritakse
tilli ja äädikaga. Pastaks hõõrutud kroonlehed koos küüslauguga ning
soola ja majoneesi lisandiga kasutatakse omapärase leivamäärdena. Kerge
aroomiga erekollased õied pannakse vaagnale koos aedvilja-assortiiga,
puuviljaküpsetistega ja teiste külmade suupistetega. Kuivatatud õisi
lisatakse koduveinile, neist tehakse aromaatset teed. Ja lõpuks,
kuivatatud, puhastatud ja peenestatud seemned on pipramaitselised ja
neid kasutatakse maitseainena mitmesugustes roogades.
Proovige ja hinnake.
Salat mungalillest koos redisega. Õied pesta ja lõigata peeneks. Lisada
tükeldatud redis, maitsestada taimeõli ja sinepiga. 20 g õite kohta 70 g
redist, 1 spl õli, maitse järgi sinepit, pipart ja soola.
Vähesed teavad, et mungalillel on suurepärased raviomadused.
Oma kodumaal Lõuna-Ameerikas kasutatakse teda peaaegu saja haiguse
vastu, suure austusega kasutatakse teda ka euroopa meditsiinis. Kõik
mungalille maapealsed osad on äärmiselt C-vitamiinirikkad. C-vitamiini
sisaldus värsketes mungalille lehtedes küündib kuni 450 mg%-ni, taime
vartes aga kuni 100-150mg% (võrdluseks: mustsõstra marjad ja paprika
sisaldavad umbes sama palju, salatilehed aga 10 korda vähem). Mungalill
on ka karotiinirikas, sisaldab palju joodi, kaaliumi, fosforit.
Mungalill mõjub hävitavalt haigustekitavatele mikroobidele, parandab
ainevahetusprotsesse, stimuleerib organismi kaitsejõude. Ravieesmärgil
kasutatakse kõiki taimeosi.
Mungalille lehed on tugeva skorbuudivastase toimega. Neid tarvitatakse
gripi puhul külmetusvastase vahendina, kopsu- ja ülemiste hingamisteede
haiguste korral, krooniliste bronhiitide korral, kuna sisaldab taimseid
antibiootikume. Ta on kasulik ainevahetushäirete korral, neerukivide ja
sapikivide korral, lümfisõlmede põletikuliste haiguste korral. Teda
kasutatakse üleminekuvaevuste korral nii meestel kui naistel. Kuivatatud
lehed ja õied alandavad depressiooni, masendust ja ärrituvust.
Vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1sl peenestatud lehti, kallatakse
üle 1klaasi keeva veega, lastakse seista 30 minutit ja kurnatakse.
Tarvitatakse 0,3klaasitäit 3 korda päevas. Lääne-Euroopa riikides
kasutatakse laialdaselt veinitõmmist mungalille lehtedest. Selleks
täidetakse liitrine nõu ääreni värskete mungalille lehtedega, kallatakse
üle valge kuiva veiniga, suletakse kaanega ning hoitakse pimedas kohas
toatemperatuuril 2 nädalat, seejärel kurnatakse. Tarvitatakse 1tl kolm
korda päevas enne sööki organismi nõrkuse korral.
Neeru- ja kuseteedehaiguste korral, samuti neerukivide korral
kasutatakse kogu taimest valmistatud tõmmist. Selleks võetakse 1sl
lehti, pungi ja seemneid, kallatakse üle 0,5l keeva veega, asetatakse
veevanni 15 minutiks, lastakse 45 minutit seista ja kurnatakse.
Kasutatakse pool klaasi kolm korda päevas. Kroonilise bronhiidi korral
kasutatakse mungalille mahla 1sl kolm korda päevas. Samal eesmärgil
kasutatakse kogu taimest valmistatud piiritusetõmmist. Selle
valmistamiseks võetakse 1,5sl peenestatud lehtede, pungade ja seemnete
segu, kallatakse üle 1klaasi viinaga, lastakse seista pimedas ruumis 14
päeva aegajalt loksutades, ning tarvitatakse 25 tilka 3 korda päevas.
Mungalille õitest valmistatud tõmmist kasutatakse aga põhiliselt
südame-veresoonkonnahaiguste raviks. Mungalille kasutatakse laialdaselt
stomatiidi ravis. Tõmmise valmistamiseks võetakse 1sl lehti ja õisi,
kallatakse üle 1 klaasitäie keeva veega, lastakse seista umbes 30
minutit ja kurnatakse. Tõmmisele lisatakse 1sl mett ja loputatakse
saadud seguga suud. Sama seguga kuristatakse kurku angiini korral.
Mungalille lehtedest valmistatud mahla kasutatakse välispidiselt
sügeluste korral, samuti juuste väljalangemise vastase vahendina. Juuste
väljalangemise vastu aitab hästi ka lehtede ja seemnete tõmmis, samuti
piiritusetõmmis mungalille ja kõrvenõgese lehtedest. Peale kõrge
dekoratiivsuse, ravimväärtuse ja kõrgete maitseomaduste on tal veel üks
väärtuslik omadus - mungalill tervendab mulda seenhaigustest.
Kulinaarias aga on see taim asendamatu. Toiduks tarvitatakse värskeid
lehti, tugevaid õiepungi ja tooreid seemneid. Mungalille kasutatakse
laialdaselt vitamiinisalatite valmistamiseks ja vitamiinijookide
valmistamiseks. Värsked lehed, kõvad õiepungad ning toored rohelised
seemned on meeldiva terava maitsega, ja neid kasutatakse maitselisandina
salatites, liha- ja keeduroogades. Õiepungi ja rohelisi seemneid
marineeritakse tilli ja äädikaga. Mungalille kroonlehed, tambituna
küüslauguga, vähese soola ja majoneesi lisamisega võib kasutada
originaalse kattena võileibadele. Kerge aroomiga erk-kollaseid õisi
lisatakse köögiviljaassortiidesse, vormiroogadesse või teistesse
külmadesse roogadesse. Kuivatatud õisi lisatakse koduveinidesse, nendest
valmistatakse aromaatset teed.
Ja lõpuks, kuivatatud, puhastatud ja jahvatatud mungalille seemned
omavad piprast maitset, ning kasutatakse maitseainena kõige erinevamate
roogade maitsestamisel.
Arhiiv / juuli lõpp 2010 / tööst
7 years ago