Minu õu ei ole lihtsalt õu,
Liivakast ei lihtsalt liivakast –
Seal on lossimäed ja metsapõu
Ja mereröövlite varanduselast
Mul on enda lapsepõlv üsna hästi meeles ja eriti muidugi see, mis mulle meeldis või mida ma teha tahtsin. Seepärast püüan ma nüüd teha ühe väikese inimese lapsepõlve nii toredaks nagu ma oskan ja vältida seda, mis vältimisväärne :). Inimesed on muidugi üsna erinevad ja ega lastele ei meeldi üldse ühesugused asjad... aga no ma vähemalt püüan nii lahtiste silmadega vaadata kui ka ennast sellesse olukorda mõelda ja siis sellest tulenevalt tegutseda.
Meie ajal muidugi lastele eriti eraldi atraktsioone ei tehtud (üks kiik ja liivakast olid küll), pigem sai kolatud mööda puuriitu, pööninguid, puid, ehitusi ja tagaaedasid. Paljut sellest pole tänapäeval enam kättesaadav (vähemasti mitte sellisel kujul) ja ausalt öeldes, teades, kus me käisime ja mida tegime, tõuseks mul juuksed peas püsti, kui ma teaks midagi taolist korduvat... Õnneks keegi meist paneelmajade ehitustel turnides kusagilt neljanda korruse müüriserva pealt alla ei kukkunud ning emajõe luhal kevaditi üleujutuse ajal seigeldes ka midagi ei juhtunud, samuti ei tekkinud õnneks kulupõletustest ega padrunite tulleviskamisest tulekahjusid ega muud hullu. Aga see pilt on mul küll senini silme ees, kuidas varakevadel mitme meetri sügavusse kanalisatsioonitorustiku kraavi üks ca 6-7 aastane poiss sisse kukkus. Õnneks sai ta kuidagi mingi mätta servast kinni hoitud ja appikutsutud täiskasvanud tirisid ta sealt ilusasti välja. Oh, nüüd kiskus natuke liiga tõsiseks, asi polnud ju selles :)
Lühidalt kokku võttes: ma hea meelega püüaks ise luua midagi, et ronimis- ja põnevusvajadust rahuldada ning ülalkirjeldatu taolisi hullemaid seiku ära hoida (ega seda muidugi täiesti ära hoida ei saa, selge see)
Ühesõnaga, kogu mu nädalavahetus kulus sellele:
Töö käik (suur osa esimesest päevast kulus käsisae ja peitliga tappide tegemisele ja mõõtmisele. see on selle ise- ja ümbertegemise viga)
Ja kuigi sellele kulus 2 täispikka päeva, on see alles pooleliolev algus. Tegelikult 3 päeva, sest 1 abiline oli ka.
Ainuke aiatöö, mida ma tegin – viisin eile, s.t. 1 mail tomatid toast kasvuhoonesse :D.
Mitte ühtegi võililleliblet välja ei rohinud, mitte ruutsentimeetritki ei niitnud... kesse seda kõike tegema hakkab, seda ma ei tea. Kuigi tegelt, sideraadid on peenardesse juba eelmisel näralavahetusel külvatud ja reede õhtul vedasin pooltesse peenardesse õhukese kihi elevandikomposti ka peale (rohkem lihtsalt ei jaksanud, sest see kompost oli läbimärg ja jube raske).
Ainuke aiatöö, mida ma tegin – viisin eile, s.t. 1 mail tomatid toast kasvuhoonesse :D.
Mitte ühtegi võililleliblet välja ei rohinud, mitte ruutsentimeetritki ei niitnud... kesse seda kõike tegema hakkab, seda ma ei tea. Kuigi tegelt, sideraadid on peenardesse juba eelmisel näralavahetusel külvatud ja reede õhtul vedasin pooltesse peenardesse õhukese kihi elevandikomposti ka peale (rohkem lihtsalt ei jaksanud, sest see kompost oli läbimärg ja jube raske).
Ma ise olen järjekordselt väga rahul ja peab ütlema, et kuigi see oli 2 päeva füüsiliselt rasket tööd, tegin ma seda suure rõõmuga. Ilm oli ka muidugi super. Eks mitu nädalavahetust + õhtut kulub veel, et kogu projekt realiseerida. Aga mis siis. Minu meelest on seda mõõtmatult rohkem vaja kui umbrohuvabasid peenraid. Iseasi, et maja võiks muidugi ka ikkagi valmis ehitada... või vähemasti inimlikuks koristada :D. Aga küll jõuab.
Samas pean ma tõe huvides (äkki keegi trehvab lugema) ka paar kriitilist kommentaari kirja panema. Ma siiani kogu aeg mõtlesin, et miks lapsevanemad nii vaimuvaesed (või hoolimatud) on, et igast aiast vahib vastu ainult see A-kujuline kiik, millest pooltel on küljes ka liumägi. Pooltel juhtudel on batuut ka lisaks ja see on ka kõik. Nüüd ma siis tean! Need valmis mänguväljakud on lihtsalt nii saadanama kallid, et rohkemaks ei ole võimalusi. Ja kuna ma tahan ikka palju asju teha, siis kokku.... üle võimete. seega ma mõtlesin ja mõtlesin... ja siis mõtlesin (nagu ikka, minulikult), et ma ostan materjalid ja siis vajalikud jupid, ja projekteerin ja ehitan ise.
Kuna leidsin suure alega sooduspakkumise, siis ostsin lisaks erinevatele jubinatele (kiiged, köied, võrgud, trapetsid jmt) paar valmisasja ka:
mänguväljak Marta:
ja kiik Mathias
Marta ronimisplatvormi ostsin baasiks ja Mathiase sisuliselt materjaliks. Sellest hakkasin siis edasi aretama. Ülikriitiline olen ma kahe asja suhtes:
- Mänguväljakute pinna kvaliteet – kui ikkagi on tehtud mänguväljak lastele, eriti, kui sellel on selliseid ronimise osi, kust tuleb kätega kinni võtta, siis on minu meelest kohustuslik need osad üle lihvida mingil moel. Ei ole minu meelest aktsepteeritav, et väikesed väga õrna nahaga käed peavad ronima kas justkui kareda liivapaberi peal või siis turritavad detailidest välja sellised pinnud, mis ka täiskasvanule tõsiseid probleeme põhjustaks. Seega tuleb mul kogu see kupatus takkatraavi üle ka lihvida. ja ma ei irise üldse aiapostide üle, mille ma lisamaterjaliks ostsin, vaid just nende valmismänguväljakute üle. piltidel on just need, kusjuures need kohad, millest kätega kinni võetakse.
UPD: täna alustasin lihvimisega. sain endale selle käigus siukse pinnu sõrme, et väljatõmbamisega seotud protseduur oli vastikult valus. aga nõela, luubi ja pintsettide abil sai selle lõpuks välja.
-
- Mänguväljak Marta – jeesusmariia, kes selle projekteerinud on?
Seda ma muidugi arvasin juba alguses pilti vaadates, kuid reaalsus oli veel hullem. Ka siis, kui see oli juba korralikult maasse ankurdatud, kaldus see lihtsalt käega vastu toetades märkimisväärselt vastassuunda viltu. Ma ei taha mõelda, kui ohtlik see tegelikult olla võib. 3m pikk ja 2,3m kõrge... ja mitte ühtegi diagonaali! Olen viimase paari kuu jooksul läbi töötanud olulise hulga pildi- ja tekstimaterjali ja peab ütlema, et kõik seda tüüpi (lihtsalt U –kujulised kandilised) atraktsioonid on kas sügavalt maasse betoneeritud või siis suurte kaldtugede/diagonaalidega turvatud. sellel aga mitte mukitki.
Kuna ma tahtsin selle nagunii ringi ehitada, siis selle tulemusel tekkis sinna hunnik lisatoestusi: a) keskele tehtava platvormi alusprussidega; b) ühele küljele ehitatava trepiga, mille postid on 30 cm maasse rammitud; c) teisele küljele tehtud ronimisseina alusprussidega, mis on maasse rammitud (ja töötavad diagonaalidena), d) liumägi töötab diagonaalina ja e) lisaks kinnitan kahe otsaposti vahele ka diagonaali. Ja takkaotsa ühendan selle aktraktsiooni järgmisega, mis peaks ka kogu konstruktsiooni veidi jäigastama.
Aga ikkagi, kesse muru niidab? :D
ahjaa, kui keegi on veel selles vanuses, kus käed liiga lühikeseks hakkavad jääma ;), siis see luup on pindude väljatõmbamiseks väga mugav. ostsin selle küll led-dioodide jootmiseks, aga kasutanud olen pindude jaoks ja niidi nõela taha ajamiseks :D
