Ilmaratas

Lauba jõudis lõpuks see Lõuna-Eesti sadu ja torm meile ka. Hommikupoolikul oli veel täitsa ilus, kuigi tuuline, kuid pealelõunal hakkas vaikselt tibama ja õhtupoolikuks oli sellest saanud korralik sadu. Hilisõhtul kallas aga sellist valget vett taevast alla, et kohati oli kogu vaateväli valge. Lisandus metsik tuul ja üsna lähedal paukuv äike. See äike ja torm on siin kuidagi väga sagedased ja tugevad. Mu lapseea suvepaigas, kus vanemad praegu elavad, olid samuti võimsad äikesed, kuid seal ma kunagi ei kartnud neid. Vanaema tõmbas küll kõik juhtmed seinast välja, sulges siibrid ja pistikupesade lähedal ei tohtinud kunagi äikese ajal olla - mitu korda lõi vanade juhtmete aegu seinakontaktidest sädemeid kaugele välja. Minu jaoks oli see seal aga lihtsalt võimas ja ilus vaatemäng. Seda ilmselt peamiselt seetõttu, et äike ei läinud seal kunagi otse üle pea, vaid vajus alla orgu ja järve peale, kuhu vaade oli küll ääretult võimas, kuid mitte hirmutav. Siin keset metsa aga on kuidagi see äikese kulgemise tee ja kui otse pea kohal kõik paugub , nii, et ei saa aru, mis lahti on ja maailm on öösel vahetpidamata valge, siis on tegelikult väga kole. Naabrite jutu järgi, kes on siin eluaeg elanud, on välk mitu korda kõrvaltallu sisse ka löönud. Ja kümmekond aastat tagasi lennutas torm ka kirikul katuse pealt...

See ei ole udu, vihm oli lihtsalt nii "paks", et õhk oli sellest valge. (esimese pildi paremas nurgas näha ka kõrgpeenras kasvavad võimsad kartulid)

Nagu näha, tekkisid murule tekkisid uued tiigid


Aga õnneks läksid vihma mõjul rodod metsa all õitsema - ja seda vaatamata minu rumalusest saadud kevadisele korralikule päikesepõletusele (mis teiselt pildilt ka hästi näha on):