Don Wood saatis selle täna (ärge küsige kes ta on, ei tea). See kirjeldab paljuski seda, kuidas me tegeldes oma (kohati mõttetute) igapäevatoimetusteg, magame maha või jätame märkamata palju olulisemaid asju.
… Midagi, mille üle mõelda….
Washington DC. Metroo. Külm jaanuarikuu hommik 2007. Mees viiuliga mängis kuut Bachi teost umbes 60 minuti jooksul. Selle aja jooksul käis jaamast läbi umbes 2000 inimest, enamus suundumas tööle.
Umbes 3. minuti möödumisel:
keskealine meesterahvas märkas, et üks muusik mängib. Ta aeglustas oma tempot ja peatus mõneks sekundiks ning seejärel tormas edasi, et oma ajakavast kinni pidada.
4 minutit hiljem:
Viiuldaja sai oma esimese dollari: naisterahvas viskas raha mütsi ja jätkas edasiminekut korrakski peatumata.
6 minutit hiljem:
Üks noormees nõjatus vastu seina teda kuulama, siis aga vaatas kella ja läks edasi.
10 minutit hiljem:
Kolmeaastane poiss peatus, aga ta ema togis teda edasi liikuma. Poiss peatus uuesti viiuldajat vaatama, aga ema tõukas poissi tugevamalt ning poiss jätkas ka oma teekonda ise kogu aeg tagasi vaadates. Sama stsenaarium kordus mitmete lastega. Iga lapsevanem aga ilma igasugu erandita sundisid lapsi edasi kiirustama.
45 minutit.
Muusik mängis jätkuvalt. Ainult 6 inimest jäid selle aja jooksul seisma ning kuulasid natuke aega. Umbes 20 inimest andsid raha, aga jätkasid kõndimist seisma jäämata. Muusik kogus selle ajaga kokku 32 dollarit.
1 tund.
Ta lõpetas mängimise ning vaikus võttis taas võimust. Mitte keegi ei pannud tähele, keegi ei aplodeerinud, keegi ei tundnud muusikut.
Keegi ei teadnud seda, aga viiuldaja oli Joshua Bell, üks maailma parimaid muusikuid. Ta mängis ühtesid parimaid teoseid viiulil, mille väärtuseks on hinnanguliselt 3,5 miljonit dollarit. Kaks päeva varem andis Joshua Bell täismajale kontserdi Bostonis, kus pilet maksis keskmiselt 100 dollarit.
See kõik on tõsielusündmus, mille organiseeris Washington Post oma sotsiaalse eksperimendi käigus „Taju, maitse ja inimeste prioriteedid“ ja kus Joshua Bell mängis tundmatuna metroojaamas . Eksperimendiga taheti välja selgitada, kas tavalises kohas justkui mittesobival ajal me tajume ilu? Kas me peatume, et seda hinnata? Kas me tunnetame talenti ebaharuldases kohas?
Üks võimalikust järeldustest sellest eksperimendist oli see: Kui meil ei ole hetkekski aega peatuda ja kuulata üht parimat muusikut maailmas mängimas parimaid teoseid, mis eales kirjutatud, ühel parimal pillil maailmas… Kui palju asju me oma elus siis tegelikult maha magame???
… Midagi, mille üle mõelda….
Washington DC. Metroo. Külm jaanuarikuu hommik 2007. Mees viiuliga mängis kuut Bachi teost umbes 60 minuti jooksul. Selle aja jooksul käis jaamast läbi umbes 2000 inimest, enamus suundumas tööle.
Umbes 3. minuti möödumisel:
keskealine meesterahvas märkas, et üks muusik mängib. Ta aeglustas oma tempot ja peatus mõneks sekundiks ning seejärel tormas edasi, et oma ajakavast kinni pidada.
4 minutit hiljem:
Viiuldaja sai oma esimese dollari: naisterahvas viskas raha mütsi ja jätkas edasiminekut korrakski peatumata.
6 minutit hiljem:
Üks noormees nõjatus vastu seina teda kuulama, siis aga vaatas kella ja läks edasi.
10 minutit hiljem:
Kolmeaastane poiss peatus, aga ta ema togis teda edasi liikuma. Poiss peatus uuesti viiuldajat vaatama, aga ema tõukas poissi tugevamalt ning poiss jätkas ka oma teekonda ise kogu aeg tagasi vaadates. Sama stsenaarium kordus mitmete lastega. Iga lapsevanem aga ilma igasugu erandita sundisid lapsi edasi kiirustama.
45 minutit.
Muusik mängis jätkuvalt. Ainult 6 inimest jäid selle aja jooksul seisma ning kuulasid natuke aega. Umbes 20 inimest andsid raha, aga jätkasid kõndimist seisma jäämata. Muusik kogus selle ajaga kokku 32 dollarit.
1 tund.
Ta lõpetas mängimise ning vaikus võttis taas võimust. Mitte keegi ei pannud tähele, keegi ei aplodeerinud, keegi ei tundnud muusikut.
Keegi ei teadnud seda, aga viiuldaja oli Joshua Bell, üks maailma parimaid muusikuid. Ta mängis ühtesid parimaid teoseid viiulil, mille väärtuseks on hinnanguliselt 3,5 miljonit dollarit. Kaks päeva varem andis Joshua Bell täismajale kontserdi Bostonis, kus pilet maksis keskmiselt 100 dollarit.
See kõik on tõsielusündmus, mille organiseeris Washington Post oma sotsiaalse eksperimendi käigus „Taju, maitse ja inimeste prioriteedid“ ja kus Joshua Bell mängis tundmatuna metroojaamas . Eksperimendiga taheti välja selgitada, kas tavalises kohas justkui mittesobival ajal me tajume ilu? Kas me peatume, et seda hinnata? Kas me tunnetame talenti ebaharuldases kohas?
Üks võimalikust järeldustest sellest eksperimendist oli see: Kui meil ei ole hetkekski aega peatuda ja kuulata üht parimat muusikut maailmas mängimas parimaid teoseid, mis eales kirjutatud, ühel parimal pillil maailmas… Kui palju asju me oma elus siis tegelikult maha magame???
1 comment:
Mõtlemapanev tõepoolest.
Post a Comment