Maailmarändur

Istusin mina õhtu eel korraks terrassil, jõin teed .. ja järsku märkasin, et keegi jookseb meeleheitlikult teeraja servas terrassi poole... selline pisike ja pruunikirju.. ise piiksub. Linnupoeg, kes muu. Läksin siis lähemale, ta jooksis otse minu poole... siis jooksis must möööda terrassi poole. Tundus, nagu jooksekski meeleheitlikult. Sibas ümber me jalgade ja piiksus.. ise selline ilus.. alles udusulis. Siis nägime, et kuna ta oli sipelgate käigurajal kõndinud, siis olid tal paar suurt metsakuklast jalgade ja tiibade küljes ja need ju hammustavad väga valusasti.







Sai ta siis pihku võetud, oli üsna külm olnud.



Otsisime talle väikseid vihmausse, püüdsime neid talle sööta, aga ta ei tahtnud neid. Korra küll algul elavnes ussikese peale, aga siis loobus.



Siis proovisin talle lusika abil tilga vett anda, paar tilka läks alla, aga ei enam. Ja ega nad looduses nii väiksena muidugi vett ei joo ka.

Lugesime siis, mida leitud linnupoegadeta tegema peaks, näe siit. Talitasime siis nii, nagu seal kirjas - et vii metsa alla tagasi, pane leitud koha kuuldeulatusse ja mine ise minema. Mulle küll tundus, et see ei ole õige, aga panime ta siis sambla peale maha ja läksime minema. Piiksumine kajas üle õue ja mulle meenus, et olen seda palju kordi varemgi siin kuulnud. Kirjelduste ja piltide järgi on see kas tikutaja või kurvitsa(nepi) poeg.

Lugesime, millega neid toita - kas putukate ja ussikeste või siis keedetud muna ja leotatud saiaga. Panime siis igaks juhuks mõned vutimunad keema, et kui lähen pärast vaatama ja keegi pole talle süüa toonud, siis anname ise.

Kui ca kolmveerand tunni pärast uuesti õue läksin, piiksumist enam kuulda ei olnud. Läksin sinna, kuhu me ta panime, kedagi näha ei olnud. Uurisin tükk aega samblast ja heinast metsaalust ja oleks lõpuks peaagu ära läinud, kui kuulsin hästi nõrka piiksatust.. hakkasin otsima, paar õrna piiksu tulid üsna pikkade vahedega veel.. ja lõpuks leidsin. Tegelikult üsna nina alt, aga ta oli seal metsa all ikka täiesti märkamatu. Ta oli täiesti oimetu, ei liigutanud, silmad kinni, tiivad laiali ja tegi aeg-ajalt väga nõrga piiksu. Korjasin ta siis üles , ta oli üsna külm ega jõudnud enam peadki hoida ja see siis rippus mul peos... soojendasin siis teda ja elukaaslane läks kiirelt õpetuse järgi keedumuna ja saia leotist tegema. Erilist eluvaimu ta ei ilmutanud, kuid kui ta mul seal kahe peo vahel oli, siis panime ta nokkapidi lusikasse, kus see söögisegu oli. mõne aja pärast ta natuke liigutas nokka ja näha oli, et neelas seda vedelikku. ja nii me söötsime talle veidi seda segu - üsna vedelat küll, paksu ta ei võtnud. panime ta siis karpi, pehme pluusi sisse ja katlamajja sooja. karpi pannes tegi lõpuks silmad ka uuesti lahti :).

ca tunni pärast tõin ta uuesti tuppa, et talle veidi süüa anda. nüüd oli eluvaimu juba nii palju sees, et ta üritas karbist välja saada- hüples nurkade juures ja paar korda püüdis tiibu ka lehvitada. söötsime veel veidi, panime kasti tagasi ja viisin katlamajja.. ja nüüd ta sunnik seal piiksub vahetpidamata juba pool tundi...

täiendatud: söötsime teda veel ja panime kasti tagasi ning viisime uuesti katlamajja. jälle piiksub....