RMT

"...kodus bergaanias rääkisid kõik mulle kogu aeg kohusetäitmisest. krahvinna frederica muudkui näägutas minu kallal selle pärast, kuna minu kohus oli korralikult saluteerida ja naeratada väikestele tüdrukutele, kes mulle kniksu tegid, ja vahetada viisakusi saadikute naistega. võib-olla see oligi minu kohus - ma ei tea, minu meelest on see kaunis tobe. aga see ei tähenda, et kohust ei olegi olemas. minu isa teadis, et on. ..... kohus on olemas, see on päriselt olemas. see tähendab kõigi oma annete ja võimete jagamist nende inimestega, kellel neid vaja läheb. see tähendab, et sa ei karda ega ole ihne - vaid avatud..."

---

ta pühkis silmi ja pani taskurätiku ära. "kui ma deltertonist midagi ei kuulnud, mõtlesin, et see on äkki märk, et ma pean loobuma püüdest omaenese elu elada. et ma pean käima oma isa jälgedes ja õppima kuningas olema... et seda ta tahtiski..."
"kas sulle räägitakse seda? et su isa oleks seda tahtnud?"
"kogu aeg."
clemmy vaatas poisile otsa. "karil, sinu isa oli hea inimene, ma olen selles kindel. matteo on mulle temast palju rääkinud, sestsaati kui ta bergaaniast tagasi tuli. ma nägin kord ühes galeriis tema pilti; ma ei ole tema nägu kunagi unustanud. ta oli mees, kes tahtis oma pojast ühtainust asja - ja seda vannun ma oma viimse hingetõmbe juures. "
karil vaatas talle silma. "mida? mida ta oma pojast tahtnud oleks?"
"et ta õnnelik oleks. et ta oma tähele järgneks."


Eva Ibbotson, "Kiilivõrendik"