Täna mõnikümmend aastat tagasi sündis mu väike õde. Ma mäletan seda siiamaani imehästi ... seda ööd ja hommikut. Seda kõlisevalt külma ja lumist ööd... vaikust väljas,... seda, et ükski lähedusesasuv telefoniautomaat ei töötanud... enda ruudulist mantlit ja täpilisi pidzhaamapükse... järgmist varahommikut.. mil telefoni omav naabrinaine tuli teadet tooma... ja ka oma esikus istuvat venda ja tema karvamütsi :) ....
Aga nii nagu ma rõõmustasin tookord Su sünni üle, rõõmustan ma Su olemasolu üle siiamaani, sest Sa oled muuhulgas ka üks mu parimaid sõpru.
Palju õnne, mu veike õeraasuke!
2 comments:
Oh kui ilus armastus ja õnn olgu ka alati teie kodudes!
* Läheb luristab nina.. Suur härdameelsus tuli peale. Atehh, oake! :)
PS. Mõnikümmend, hih! Mulle see meeldib.
Post a Comment