puhkepäeva lõunauinak

väsisin mina täna lõunaks ringigalopeerimisest ära ja mõtsin elutoa põrandal praegu laiuval paksul tekil pikutades, et laseks korraks silma looja. mõeldud-tehtud, tõmbasin diivanilt padja ka pea alla ja sulgesin õndsalt silmad. õnnis rahu kestis alla minuti, sest seda märkas üks väike sell, kelle nägemus toredast ajaveetmisest  ei langenud kokku minu tagasihoidlike plaanidega. rõõmsalt "hehhe"-hüüdes kappas ta kiirelt kohale ja ukerdas mul mõnda aega sõna otses mõttes peas. õigemini üle selle edasi-tagasi. korduvalt. nähes, et see tegevus ei vii eesmärgile, püüdis ta seejärel keskendunult mu juukseid välja kitkuda. kuna ka see vilja ei kandnud, hakkas ta innukalt mu kõrval trummi taguma (aitäh vanaisale! :D) . mõtlesin juba, et ma vist ei suuda enam naeru tagasi hoida, kui väikemees õnneks lõpetas ja minema asutas.... kuid peatus siis mu keskpaiga juures ja hakkas mu püksikummiga plaksutama nagu ragulkaga. kustkohast ta sellise asja peale tuli, see jääb mulle täiesti arusaamatuks, kuid loomulikult andsin ma selle  peale lõpuks alla :).

ma olen küll kuulnud väljendit "kohutav kahene", aga tundub, et miski "üpris üleannetu ühene" või midagi taolist vääriks ka defineerimist :). eriti arvestades, et kell on juba peaaegu kesköö, kuid pimedast magamistoast kostub siiamaani hirmsat mürgeldamist ja kilkeid.