lendav vaip

Lendavat vaipa ma näinud ei ole, aga kuulu järgi peaks see olema midagi horisontaalse lapikmoodustise taolist, mis  tõuseb ühest kohast õhku, kulgeb veidi aega atmosfääri alumises kihis ja siis maandub teises kohas. No umbes nii mul oligi. Kuigi ei lennanud mitte vaip, vaid kastpeenrad.

Tsiil mu möödunudaastase sillutisepostituse kommentaaris küsis, kas pildilt paisavad kasvatuskastid e kõrgpeenrad. Jäin tookord vastuse võlgu, kuna kavas oli teha eraldi postitus nendest. Kuna ma olen neist tegelikult varem ka kirjutanud, siis seda osa ei korda:

Esimesed kastid valmisid 2010 varakevadel, siin on postitus nende rajamisest:

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2010/05/viimase-aja-tegemised.html

Siin on nad siis täies ilus keset suve:

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2010_07_01_archive.html

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011_07_01_archive.html

Ja selle 2011 kasvuhoonepostituse lõpus on eraldi pilt neist kuuriseina äärsetest uuematest kastidest (seal on suhteliselt soojem-tuulevaiksem):

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011/05/triiphoone.html

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna, vaid ühtedest teistest suurtest kastpeenardest (pikkust 2,7 m, laiust 92 cm). Kui mul need esimesed 6 väikest ja siis suur fibost U-kujuline 2010 valmis said, tundus, et võiks rohkem olla. Ma ei saa ju mujal kui kõrgpeenardes mitte midagi kasvatada (esiteks on pime metsaalune, teiseks ainuke sobilik koht kraavi ääres on ainult selge paesodi, mulda on peal ca 1-2 cm) – seda on ühelt eelnevalt lingitud kastide rajamise pildilt ka kenasti näha.

Niisiis, kui 2011 sai kasvuhoone valmis, siis tegin ühe soojaga ka 3 suurt kasti veel juurde. Need siis said pandud kraavi äärde, maja juurest vaadates paremale. Siitvaadates fibopeenra taha (tagaplaanil paistab rohelisest kilest kasvutunnel ühe uue kasti peal):

http://elfriidetramm.blogspot.co.uk/2011_07_01_archive.html

Aga sellel pildil on näha ka üks väga suur puudus – nimelt on seal pime. Midagi ei ole parata, kui krunt on metsas, siis puud paraku varjavad päikest. 4 aastaga on kastid täiesti roheliseks sammaldunud ja erilist saaki sealt ka ei saanud. Ma muudkui mõtlesin, misasja peaks tegema, et neist veidi rohkem kasu oleks.

Teine asi, mis mul mõttes mõlkus ja millega ma mitte midagi pihta ei osanud hakata, oli maja taga (terrassi ehk õueeluruumi kõrval), kuuri ja kasvuhoone vahel olev peenar. Kolmnurkse kujuga, paeservaga. See peenar sai rajatud kõige esimesena ja suure hoole ja armastusega, .... aga nappide teadmistega :).  Algul oli kõik hästi ka, aga siis ma veel ei teadnud, mida tähendab ntx haavavõsa. Sestap ei olnud peenra all mitte mingit tõket. Muld oli seal ka vaene ja kehv. Kasvasid seal erinevad lilled, kirju lehega mädarõigas, mitu aastat oli üks serv täis kuumaasikat jne. Lisaks olongus lauk, murulauk, monardad, 1 pojeng jne. Ja iga aastaga aina enam sammalt ja haavavõsusid ja paiselehte. Lõpuks oli selle koha peenraksnimetamine juba ilmne liialdus. Paar aastat tagasi loobusin mõttest seda peenart korda saada ning ühes sellega ka rohimisest. Juba eelmisel aastal nägi see välja nagu täiesti mahajäetud susa, ka võilill oli juba poolemeetrine...  kuid ma ei suutnud välja mõelda, mida sellega pihta hakata. Õnneks ei olnud aega ka. Selge oli, et see tuleks täiega üles kaevata, siis mingi korralik geotekstiil ja/või metallist krohvivõrk alla panna (mügrid on meil ka) ja sisuliselt uus peenar rajada. Aga ajapuuduse tõttu oli see ootel... õnneks ei ole sellest vist mitte ühtegi pilti :).

Ja järsku sel kevadel ühel nädalavahetusel tabas mind valgustus :). Istusin hommikusöögilauas ja vaatasin suhteliselt mõttetühja olekuga elutoa aknast õue. Ja järsku nägin vaimusilmas, kuidas need parempoolsed metsaalused peenrakastid tõusid õhku ja lendasid sinna kolmnurkpeenrasse. Kargasin laua tagant püsti ja läksin akna alla oma mõtet vaatama, ise veidi segaduses ... kodakondsed vaatasid mind nagu poolsegast :). Ja ega nad mu ideest kuuldes ka sellest eriti vaimustunud ei olnud (kesse teeb ja kusse aeg ja muud asjad palju olulikumad).

Aga teoks see siiski sai.

Esmalt sel laubahommikul kogu kolmnurkpeenar (tegelikult pool, sest pool on veel teha) laiali lammutada ja kõrvale tõsta. See tähendas paemüüri lammutamist ja äravedu, mulla, s.t. mätaste kõrvalekaevamist ja kõige all olnud liiva ja killustiku teise hunnikusse kaevamist. Lisaks muidugi mõningate taimede üleskaevamist (mädarõika ülesleidmine oli esialgu kõige keerulisem).

Seejärel, kui kogu kõlbulik kraam sai eemaldatud, tuli alus tasandada ja loodida. Pildi vasakus servas on näha, milline kogu see peenar enne oli.

Siis tuli kastpeenrad mullast tühjaks tõsta. Pelletikottidesse, et ei peaks kolm korda labidatööd tegema (pealmine kiht alumisest kihist eraldi). mullakottide hunnik sai päris suur. 

Siis oli vaja kastid ära tõsta (paganama rasked, ma ei kujuta ette, et mõni lendav vaip nii palju kaaluks) ning nende alt geotekstiil eemaldada ja uude kohta alla viia. Selle peale õhuke kiht kruusa., uuesti kõik paika loodida.

Siis lõppes päikeseline laupäev ära (8 h tööd) ja järgnes peenes vihmasajus pühapäev (veel 7 h tööd). Aga kui suurtest prügikottidest tehtud ”vest” selga panna, siis sai täitsa hakkama :).

Seejärel läks kiht pappi kastide alla ning kastid paika, korralikult loodida ja igakülgselt mõõta, see oli päris keeruline, sest oli vaja joondada kuuri ja majaseina järgi, aga pikkade lattide abil sai lõpuks hakkama. Kastide põhja on naelutatud metallist krohvivõrk. Kastid on seestpoolt kilega üle löödud, et puit ära ei mädaneks ega ebasoovitavaid elemente mulda emiteeriks (immutatud laud ju). 

Kastidesse paigaldasin ka altkastmissüsteemi tarvis toru - peenemat sorti (ca 70 mm) kangaga drenaazhitoru olen ma selleks otstarbeks kasutanud. paned veevooliku otsast sisse ja lased veel joosta- niisutab alumise kihi korralikult läbi (juured ju kasvavad alla, mitte ülespoole). ja aeg-ajalt juhtus mul eelmistel aastatel ka sedasi, et panin vooliku torru ja jäin ise unistama.... ja kui siis meelde tuli ja vaatama läksin, siis kastide ümbrus lainetas :)

Siis, korraliku loodusliku, permakultuurse ja hugelkultuurse põhimõtte järgi poolmädanenud puunotid kõige põhja. 

Puunottide peale selle talvega kogunenud poollagunenud kompost kompostikastist (see oli kõige ebameeldivam osa, õnneks sadas vihma ja erilist ödööri ei olnud – mul abisolnud töömees ei kannata seda haisu). altkastmistoru puunottide peal näha, krohvivõrk ka paistab.

Siis ca 10 cm paksune kiht elevandisõnnikukomposti, selle peale lõkkekohast toodud tuhk.

Siis kastpeenardest väljakaevatud alumine muld (seda jäi muidugi kõvasti üle) ja selle peale pealmine mullakiht ning veel veidi tuhka. ülejäänud mättad ja mullasodi läks serva tasandamiseks, sest kuna kastid panime loodi, tekkis sinna pinnale endise kalde tõttu imelik auk. Muld alla, muruseeme otsa. Kastide vahele ja ümber läheb veel kõnniteekivi, aga sellega ma tegelen hiljem.

Nii nad siis pühapäeva õhtupoolikuks teise kohta lendasidki :). Õigeimini 2 neist... 1 pikk ootab veel oma järge, aga ma ei tea, kuhu ja kudias see panna, sest see ei mahu sinna eriti. Mul oli küll plaanis sinna vahepealsesse auku teha veel üks 130 x 130 (või 130 x 150) maasikakast... aga eks näis, võib-olla annab seda ümber ehitada (kindlasti annab, ma juba joonistasin skeemi ka valmis :D

Pühapäevase poolepäevase vihmasaju tulemusena läks kõik lehte ja muru kukkus ka mühinal kasvama ning tulbid venisid ka silmnähtavalt pikemaks. Kui päike pealelõunal välja tuli, siis kõik rohetas kergelt. kevad vist tuli :).ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis leidsin 2 pisikest roosat sparglivõrse otsakest! ma nii kangesti muretsesin, et need on otsa saanud... ja nüüd hüppasin rõõmust peenra kõrval :). ehk need ikka on spargel ja mitte miski umbrohi! :)