...

On see siis nüüd kevad või sügis? Kuumaasikad muidugi pididki kuni külmadeni õitsema ja kandma.

Igatahes on ülimalt tore paar korda nädalas värsket toormoosi teha - oma suurepäraseid keekse peab ju kuidagi rikastama :)

Potiroos

Õeraasukese pisike potiroos (teate ju neid 10-15 cm kõrgusi potiroose) sai peenrasse istutatud.. nüüdseks on ta üle 70 cm kõrge ja õitseb...

Täna on täiskuu

Šokolaadikook

Mirjami šokolaadikoogi veidi tuunitud variant

1 pk šokolaadimuffini pulbrit
250 ml piima
ca 75 ga võid (järgmine kord üritan võibolla õliga) vedeliku sisse laastutada
1 muna
1 väike kopsik fazeri vaniliini (vaniljesuhkrut)
veidi ingverisiirupit (suhkrustatud ingverite purgist kallatud)
ca 4-5 junni suhkrustatud ingverit sisse lõikuda

Küpsetus kiirprogrammiga 6. Kindlasti saab seda ka praeahjus teha (tegelikult ongi see ju praeahju "asi", lihtsalt katsetuseks küpsetusmasinas tehtud)

Järgmisel korral proovin võibolla ka tumedat šokolaadi tainasse lisada.

Põldmarja toormoosiga imehea! Kindalsti sobiks ka mustsõstra, mustsõstra-vaarika ja kreegimoosiga.

Terrassikastid

Möödunud aastal oli maitseroheline terrassiuksest ca 15-20 m kaugusel. Kuna see oli nii kole kaugel, et ei viitsinud iga kord sinna lipata, sai nii mõnigi kord toit seetõttuveidi vaesem. Sel aastal oli vaja see viga parandada ja maitsetaimed ning salat kuidagi uksele lähemale saada. Terrassi servas olevad kastid igatahes olid väga hea idee. Lisaks sellele, et nad on lähedal, saib sinna toajalanõudega (või paljajalu), ka kõlbas sinna vihma ajal minna.

Kastid ehitan viimistluslaudise (terrassilaud) abil lõppeks terrassiga nö üheks. Seega on mul siuksed terrassiga integreeritavad peenrakastid.

Esmalt muidugi mõõtsin, joonistasin ja pidasin aru ning seejärel klopsisin kokku kastide karkassi. Selleks kasutasin ühtesid paksemaid laudu. Osaliselt immutasin nad ka Impraga. Oleks ehk võinud pärast veel tõrvaõliga immutada, aga ei viitsinud nii kaua oodata. Oluline on, et põhja alla saaks toetavad lauad piisava sagedusega, et kogu see kupatus sealt seest vastu maad ei vajuks. S.t. kui saab kasti otse peenra peale ehitada, siis muidugi pole põhja vajagi, kuid mul on nad terrassivundamendi kõrval liiva peal, seega ma ei tahtnud, et see kastisolev muld sinna liiva sisse "voolaks".

Kasti põhja panin krohvivõrgu (see on selleks, et kasti sisu maha ei kukuks). Kasti küljed vooderdasin seest kilega (see maasikakile või mis ta nimi on) - seda selleks, et kasti külglauad läbi ei märguks + see kile hoiab mulla kenasti kasti sees (laudade vahelt pudeneks ta ju välja). Ka on muld niimoodi niiskem.

Krohvivõrgu peale panin kihi kergkruusa (vast 10-15 cm).
Siin paistab ka kasti ühele küljele sisse pandud 25mm peno (panin terrassipoolsele küljele, kust päike nagunii ei paista). Olin enda arvates nutikas, et äkki hoiab kasti (eriti varakevadel) soojema, kuid ei mõelnud sellele, et ta hoiab ta ka külmema :) - s.t. muld sulab sealt küljest aeglasemalt.

Kergkruusa peale panin geotekstiili (et muld kergkruusaga ei seguneks + veega selle vahelt ära ei uhutaks).


Geotekstiili peale panin mulla (sõnniku, komposti, liiva ja turbaga segatult).

Nagu öeldud, löön tulevikus kastid terrassilauaga kenasti üle (paar lauda juba löödud), nii, et see ehituskonstrui sealt välja ei paistaks ja kõik oleks viks ja viisaka väljanägemisega. Millal ma seda teen - ei tea, siis kui muust aega üle jääb :).

Ka saab kastile varakevadel kihtplasti või klaasi peale panna, et seal all soojem oleks. Vajadusel saab ka kasti servale miskist lauast kõrgenduse selleks ajaks teha, et oleks selline kasvulava moodi asjandus. Saab ehk kevadel varem saaki - salatit ja redist ntx.

Kana

Kuna ma enda puhul söögist (või kui ausalt üles tunnistada, siis gurmaanlusest) kuidagi üle ega ümber ei saa, siis tõenäoliselt ilmub siia omajagu söögipilte. Toidu pildistamine on fotograafias täiesti arvestatav omaette kategooria, kus omad reeglid valgusele, fookusele jmt - selles vallas on mul veel palju õppida. On olemas ainult toidu pildistamisele spetsialiseerunud fotograafid.

Aga see on üks väga lihtne kevadine kana. Poesmüüdavad fast-food tüüpi maitsestatud kanafileed ei kõlba gurmaanluse aspektist mitte kusagile - värvi- ja aroomiaineid täis, nendega kogu hõrk maitse täiesti ära tapetud. Seega kehtib ka sel puhul see tavapärane reegel - kui tahad hästi süüa, tuleb ise teha.

Kanafilee on kergelt meresoolahelveste, värskeltjahvatatud musta pipra ja karriga üle hõõrutud, laimist veidi mahla peale pigistatud ja pannil pruunistatud. Kõrvale must leib ja lehtsalat; salatile omakorda paar piiska head balsamiveiniäädikat (või laimimahla. sidrunimahl on natuke räige) ja head extra virgine oliiviõli (eelistatavalt mahedat, mitte rohust). Kõik muu samuti oma maitse järgi - siin siis toskaana päritolu väikesed ümmargused chillipiprad õlis, küüslauk õlis ja värsked mungoa idud.

White feather

White feather nüüd. Kevadel on ta valge, siis tükk aega siuke imelik, lehed lähevad natuke läbipaistvaks ja imelikuks, ise vindub ega taha kasvada, siis läheb rohekaks.