Kuhu meil kiire on?

Don Wood saatis selle täna (ärge küsige kes ta on, ei tea). See kirjeldab paljuski seda, kuidas me tegeldes oma (kohati mõttetute) igapäevatoimetusteg, magame maha või jätame märkamata palju olulisemaid asju.

… Midagi, mille üle mõelda….

Washington DC. Metroo. Külm jaanuarikuu hommik 2007. Mees viiuliga mängis kuut Bachi teost umbes 60 minuti jooksul. Selle aja jooksul käis jaamast läbi umbes 2000 inimest, enamus suundumas tööle.

Umbes 3. minuti möödumisel:
keskealine meesterahvas märkas, et üks muusik mängib. Ta aeglustas oma tempot ja peatus mõneks sekundiks ning seejärel tormas edasi, et oma ajakavast kinni pidada.

4 minutit hiljem:
Viiuldaja sai oma esimese dollari: naisterahvas viskas raha mütsi ja jätkas edasiminekut korrakski peatumata.

6 minutit hiljem:
Üks noormees nõjatus vastu seina teda kuulama, siis aga vaatas kella ja läks edasi.

10 minutit hiljem:
Kolmeaastane poiss peatus, aga ta ema togis teda edasi liikuma. Poiss peatus uuesti viiuldajat vaatama, aga ema tõukas poissi tugevamalt ning poiss jätkas ka oma teekonda ise kogu aeg tagasi vaadates. Sama stsenaarium kordus mitmete lastega. Iga lapsevanem aga ilma igasugu erandita sundisid lapsi edasi kiirustama.

45 minutit.
Muusik mängis jätkuvalt. Ainult 6 inimest jäid selle aja jooksul seisma ning kuulasid natuke aega. Umbes 20 inimest andsid raha, aga jätkasid kõndimist seisma jäämata. Muusik kogus selle ajaga kokku 32 dollarit.

1 tund.
Ta lõpetas mängimise ning vaikus võttis taas võimust. Mitte keegi ei pannud tähele, keegi ei aplodeerinud, keegi ei tundnud muusikut.

Keegi ei teadnud seda, aga viiuldaja oli Joshua Bell, üks maailma parimaid muusikuid. Ta mängis ühtesid parimaid teoseid viiulil, mille väärtuseks on hinnanguliselt 3,5 miljonit dollarit. Kaks päeva varem andis Joshua Bell täismajale kontserdi Bostonis, kus pilet maksis keskmiselt 100 dollarit.

See kõik on tõsielusündmus, mille organiseeris Washington Post oma sotsiaalse eksperimendi käigus „Taju, maitse ja inimeste prioriteedid“ ja kus Joshua Bell mängis tundmatuna metroojaamas . Eksperimendiga taheti välja selgitada, kas tavalises kohas justkui mittesobival ajal me tajume ilu? Kas me peatume, et seda hinnata? Kas me tunnetame talenti ebaharuldases kohas?

Üks võimalikust järeldustest sellest eksperimendist oli see: Kui meil ei ole hetkekski aega peatuda ja kuulata üht parimat muusikut maailmas mängimas parimaid teoseid, mis eales kirjutatud, ühel parimal pillil maailmas… Kui palju asju me oma elus siis tegelikult maha magame???

sam mjuusik

ma ei mäleta, kas ma neid linke olen siia pannud :)

oh taevas, mis laul :)
(ja muidugi mis video! :)))

joala, väga püssi soenguga, nagu keegi mainis

kikerpuu

ja see oli üks mu lemmiklaule (video on üsna mõttetu taustal)

ja muidugi suvi!

väga lahe, midagi pole öelda :)

ja muidugi suveöö! üks mu konkurentsituid lemmikuid siiamani!

kusjuures - kuulake, kui puhas diktsioon! ei mingit kähinat, muminat ega muud jampsi

oeh, milline lapsepõlvemeenutus :)

seda polnud mul meeleski.. kuigi soome keeles olen ma seda kuulnud küll

oh taevas! :)

---


ja et ma ei ole nüüd paar tundi muud teinud, kui juutuubist lapsepõlve meenutanud, siis tuleb veel mõni :)

eurovision 1972

caterina valente

hih

ivo linna
mu meelest on ta hääl järjest paremaks läinud (erinevalt nii mõnestki teisest)

oh, seda ma mäletan! ka originaalis

ja kuidas see laul mulle lapsena meeldis! :)

heidy tamme on minu meelest kõige ilusama häälega eesti naislaulja.
kahju, et tema "aeg annab kõik" ei ole netis saadaval. mul õnnestus see küll pika-pika otsimise peale endale eesti raadio fonoteegist paar aastat tagasi hankida.

veel

ja siin ongi ta ise hall, nagu ennist laulis.... hääl pole ka kaugeltki enam see :)

hmm. ära sa räägi, häält veel täitsa on... natuke on (eriti kõrged registrid) veidi "vananenud", aga muidu pole väga viga :)


WOW!
mõni aeg tagasi ma ei leidnud mitte ühtegi tema esitust netist.. ja nüüd koguni mitu
veel üks


kahju, et marju kuudi noorena lauldut netis pole, õnneks on raadios osa alles.


anu anton 1967

uno loop

sügis

meite auulis said siis ka eile tulbi- ja nartsissisibulad maha. osa tulbisibulaid peaks lähipäevadel saabuma, siis tuleb need ka panna.

eile oli hästi ilus ja päikeseline ilm ja vedasin ja kühveldasin päev otsa kruusa ja killustikku. kohutav!

öösel ilge torm, täna selline hootiste hoovihmahoogude ja kohatiste päikeselaikudega ilm. sooja 10 C. paar ööd tagasi oli esimest korda heinamaa valge, meil aias 0,8 soojakraadi.

roosid olid paksult õienuppe täis, kuid korjasin need ka täna ära.

kas siberlastel tuleb lehed maha lõigata? ma justkui olen kuulnud, et tuleb.. ?

vist on 1 hosta veel viiruses, aga pole päris kindel. eks kevadel ole näha.

millal roose mullatakse?

Aeg lendab ja väike nuputamisülesanne ka.

Aga kõnniteekivi on maas. Kinni ka vibratud. Paari kohta on serva vaja tükke lõigata, aga praegu ei taha ma igatahes tükk aega relakat näha (eriti muidugi mitte kuulda). Ja üleüldse lubasin ma endale, et kuni nädalavahetuseni füüsilist tööd ei tee.

Aga arvake ära (ja kes hiljuti teada sai, olgu esialgu vait), millal ja kus avati esimene Eesti regulaarne bussiliin. Ja kui kaua sõit umbes kestis.

Kaunist ja õnneliku sügist!

Ilusat sügist kõigile!

ja ajendatuna Hilise kommentaarist tema viimase postituse all (a la katsu sa midagi meestele selgeks teha), üks selgitav nali :)

Mees sõitis oma mootorrattaga mööda Tallinna tänavaid. Järsku läks taevas
pilviseks ning oli kuulda Jumala kõmisevat häält: „Kuna sa oled üritanud
jääda mulle igati ustavaks, võin ma täita ühe sinu soovi.“

Mootorrattur jäi seisma ja ütles:“ Ehita sild Tallinnast Stockholmi. Siis
saan igal ajal Rootsi sõita.“

Jumal ütles:“ Su soov on liiga materialistlik ja raskesti teostatav.
Mõtle milliseid silla toed peavad olema selleks, et need ulatuksid
Läänemere põhja ning kui palju betooni ja terast selleks vaja on! See
kasutaks pea-aegu täiesti ära mitmed looduslikud ressursid. Ma võin seda
teha, kuid mul on raske leida õigustust sinu soovidele maiste asjade
järgi. Võta veidi mõtlemisaega ja proovi keskenduda sellistele soovidele,
mis aitaksid inimsugu.“

Mees mõtles selle üle pikalt. Lõpuks ta ütles:“ Jumal, ma soovin, et mina
ja kõik mehed maailmas saaksid naistest aru. Ma tahan teada kuidas naised
ennast tunnevad; mida nad mõtlevad kui nad meid vaikusega karistavad;
miks nad nutavad; mida nad tegelikult mõtlevad, kui väidavad, et midagi
pole viga; ning kuidas on võimalik naisi tõeliselt õnnelikuks teha.“

Jumal vastas:“ Kas sa tahad sillale kahte või nelja sõidurada?“

Kui pea ei jaga...

..siis peavad jalad jagama. Antud juhul küll käed. Kui ikka mõistust õigel ajal peas ei ole, mis meenutaks, et kõnniteekivi panekul väravapostide vahele tuleb nende alla ka kaablid panna... siis tuleb pärast osa kive sillutise vahelt välja urgitseda, et saaks ikka kaablid ka pandud. See on see "tehtud-mõeldud" või "üks kord mõõda, üheksa korda lõika" :).



Aga mõnikord mu nupp jälle ikka nokib ka. Kõnniteekivi peaks jooksma välja kuni asfaltteeni. Aga asfalt on pandud nii, et selle minupoolne ots on hästi kaldus. S.t. asfaldile ei jäetud panemisel mitte siukest serva, kuhu oleks saanud kive edasi panna, vaid lasti teerulliga serv siledaks, s.t. aluskillustikuga triiki. Ja mina küll sinna mingeid kaevikuid kangiga raiuma ei hakka! Asi sai lahendatud nii, et panin kaldus servaga äärekivid lapiti maha (no väikese kaeviku pidin ikka sinna raiuma ka) ja siis edasi juba kõnniteekivi. Äärekivid said/saavad tsementseguga kinni ja nende serva ja asfaldi vahele jääb veel pisike tsementeeritud "renn", et vihma- ja lumesulamisvesi saaks ära voolata.


Nagu juba aru saite, toodi kõnniteekive juurde. 4 alust. Eks ma siis katsun enne talve nad maha saada. Kõige vastikum selle juures on servakivide relakaga parajakslõikamine. Oeh. Seepärast mul osad servad siiani lõpetamata ongi :))))



Armsad inimesed - kui te Haapsallu satute ja teil aega on, siis külastage kindlasti ka Iloni imedemaad! Ma annaks preemia sellele inimesele, kes selle idee peale tuli, et see rajada. Eriti huvitav on seal muidugi lastel - saab meisterdada ja joonistada ja nädalavahetuseti küpsetada ja... Astrid Lindgreni teoste ainetel tehtud multikaid ja filme saab vaadata, õues soovikaevu juures muinasjutte kuulata, Mattiase majas ringi vaadata ja palju-palju muud teha. Lisaks sellele, et seal on muidu hästi mõnus (ja seal aias kasvab ka üks õunapuu, millel on hästi maitsvad õunad!), on üks korrus Ilon Wiklandi galeriimuuseum. Üks mu lemmikkunstnikke. Ta ju annetas paar aastat tagasi enamuse oma töid Haapsalule... ma olin seal varem ka käinud, aga tahtsin jälle minna ja just seepärast me seekord Haapsallu sõitsimegi. Lihtsalt võrratu! Igal juhul tasub külastamist. www.ilon.ee

Arvake ära, kelle tuba see on :)







P.S: Ja Nurga Puukoolis ma ei käinudki! :) Ja mul on selle üle väga hea meel. Sest meie ahvimeel võib meid tirida ei tea kuhu ja välja mõelda igasuguseid vabandusi, miks meile ikka veel see üks põõsas, see üks kook, see üks pits, see üks ... ikka tarvilik on. Aga vahel on vaja hoopis mõelda, mida mul tegelikult tarvis on ja millega ma hetkel toime tulen. Sedasi siis seekord.*

*ja see ei olnud mõeldud mitte mingisuguse vihjena kellelegi, kes praegu aiandeid-puukoole külastab ja taimi tellidb :) - ikka ainult mu enda mitte eriti tagasihoidliku isiku kohta :)

Trumm ja tema tänaõhtune mantra

eilähenurgapuukooli, eilähenurgapuukooli, EILÄHENURGAPUUKOOLI, EIIIILÄHHHHEEENURRGAPUUUUUKOOOOLIII!