keha koosneb sellest, mida sööme

coca-cola ei turunda oma jooke lastele! väga kena neist, eriti arvestades, kui üle mõistuse on tänapäeval suhkru, rafineeritud toiduainete ja erineva sünteetilise keemia tarbimine ning seda kombinatsioonis liig vähese liikumise ja istuva eluviisiga. veel parem muidugi, kui nad neid üldse ei toodaks :D

praegu on kasvamas esimene põlvkond, kelle oodatav eluiga on lühem kui eelmiste põlvkondade oma! ja seda rahuajal, ilma laste olulise suremuse, epideemiate ja muude hädadeta, kättesaadava meditsiiniabi ja nn heaolu tingimustes! kohutav!

aias

soe ja päikeseline
õhtul peale tööd sai eile külvatud igasugu salateid-rukolaid-koriandreid-sellereid-spinateid-värke. istutasin ostetud tagetesetaimed õue
ja täna ka üht-teist nokitud. õnneks oli täna päeval abimees jälle mulda ja killustikku vedamas, seega oli õhtul palju lihtsam.

tulbid õitsevad, hüatsindid ka. need viimased lõhnavad nagu meeletud :)
toomingas läks täna õitsema ja grefsheim tegi esimesed õied lahti

teate, mis suur pluss on sellel, kui vahel on võimalus kodust töötada? aga see, et tööpäeva lõpus ei pea enam kusagile sõitma, vaid astud õue ja oledki kohal. ükskõik, kas tahad siis tööd teha aias või puhata.... ja see võimalus on võrratu! eriti selles lühikeses eestimaa suves.

aiarindelt

soe. 2 vihma, neist pealelõunane oli suuur äikesetorm.

istutatud:
pirnipuu pepi
kogu maasikandus sai endisest peenrast (milles paesodi rohkem kui mulda) ühte uude kasti ringi istutatud. kokku 21 taime.
rodo gibraltar
4 pukspuud ringi istutatud

külvatud:
unik salatit
erinevaid spinateid
lammasalat
rukola
küüslauk + tagetesed (küüslauk ikka küünest)
koriander (cilantro)
lehtspinat, aga ma arvan, et see ei tärka, maru vanad seemned olid

silutud mulda, külvatud sutsukene muru ja eile sai esimest korda sel aastal ka muru niidetud.

lisaks külvasin brokkolit, arbuusi, suvikõrvitsat ja patissoni, kuigi ma arvan, et sellega on lootusetult hiljaks jääänud.

täna hommikult läks lahti esimene tulp - lilla (huvitav, kust see pärit on)
õhtuks olid peaaegu lahti ka 6 kollast
lisaks on lahti hüatsindid - osa neist väga ägeda tume-tume punakaslillat värvi.
tardad (või misnadongi) hakkavad ära õitsema
siberi adoonis õitseb
pujängid edenevad jõudsalt
roosid ilmutavad ka aina enam elumärki, v.a. 1 :(
kollasel vesiroosil VISt on 1 leheke, ei saa 100% kindlusega aru

ja umbrohi tärkab ikka ülihoogsalt. ma ei teadnudki, et äärmiselt invasiivne on see va tavaline võsaülane, seda on kõik kohad paksult täis :)))

Täiendusi linnupesast

söötsin al hommikul kell 6 kõhu täis ja siis uuesti kella 9 paiku. aga siis ta juba karjus nii järelejätmatult (instinkt ilmselt), et viisime ta peale pikka arupidamist metsa alla nagu tegelikult soovitatakse. 15 minutiga oli ta sibanud ca 100 m !!! ja läinud oli ta selle koha poole, kus me mõtlesime, et selle linnu pesa võiks olla. järelikult oli hästi kosunud, kui jaksas.

algul mõtsime, et anname talle uuesti süüa vahepeal, aga nägime läheduses ka paari suuremat lindu liikvel ja lootsime, et ehk need on ta vanemad.

läksime ära ja mõtsime, et läheme vaatame ca 30 min pärast ja kui ikka karjub ja on jõuetu, siis anname vahepeal süüa ja siis viime metsa alla tagasi. aga 30 min pärast ei õnnestunud teda leida ja karjumist ka ei olnud. seega kas leidsid ta vanemad ta üles või sai ta kellegi toiduks. looduses lähevad asjad lähevad oma rada.. :) .... aga mu süda on igatahes hästi rahulik (erinevalt eilsest, kui ma ta teist korda poolsurnuda metsa alt leidsin).

väljas + 28, päike

Maailmarändur

Istusin mina õhtu eel korraks terrassil, jõin teed .. ja järsku märkasin, et keegi jookseb meeleheitlikult teeraja servas terrassi poole... selline pisike ja pruunikirju.. ise piiksub. Linnupoeg, kes muu. Läksin siis lähemale, ta jooksis otse minu poole... siis jooksis must möööda terrassi poole. Tundus, nagu jooksekski meeleheitlikult. Sibas ümber me jalgade ja piiksus.. ise selline ilus.. alles udusulis. Siis nägime, et kuna ta oli sipelgate käigurajal kõndinud, siis olid tal paar suurt metsakuklast jalgade ja tiibade küljes ja need ju hammustavad väga valusasti.







Sai ta siis pihku võetud, oli üsna külm olnud.



Otsisime talle väikseid vihmausse, püüdsime neid talle sööta, aga ta ei tahtnud neid. Korra küll algul elavnes ussikese peale, aga siis loobus.



Siis proovisin talle lusika abil tilga vett anda, paar tilka läks alla, aga ei enam. Ja ega nad looduses nii väiksena muidugi vett ei joo ka.

Lugesime siis, mida leitud linnupoegadeta tegema peaks, näe siit. Talitasime siis nii, nagu seal kirjas - et vii metsa alla tagasi, pane leitud koha kuuldeulatusse ja mine ise minema. Mulle küll tundus, et see ei ole õige, aga panime ta siis sambla peale maha ja läksime minema. Piiksumine kajas üle õue ja mulle meenus, et olen seda palju kordi varemgi siin kuulnud. Kirjelduste ja piltide järgi on see kas tikutaja või kurvitsa(nepi) poeg.

Lugesime, millega neid toita - kas putukate ja ussikeste või siis keedetud muna ja leotatud saiaga. Panime siis igaks juhuks mõned vutimunad keema, et kui lähen pärast vaatama ja keegi pole talle süüa toonud, siis anname ise.

Kui ca kolmveerand tunni pärast uuesti õue läksin, piiksumist enam kuulda ei olnud. Läksin sinna, kuhu me ta panime, kedagi näha ei olnud. Uurisin tükk aega samblast ja heinast metsaalust ja oleks lõpuks peaagu ära läinud, kui kuulsin hästi nõrka piiksatust.. hakkasin otsima, paar õrna piiksu tulid üsna pikkade vahedega veel.. ja lõpuks leidsin. Tegelikult üsna nina alt, aga ta oli seal metsa all ikka täiesti märkamatu. Ta oli täiesti oimetu, ei liigutanud, silmad kinni, tiivad laiali ja tegi aeg-ajalt väga nõrga piiksu. Korjasin ta siis üles , ta oli üsna külm ega jõudnud enam peadki hoida ja see siis rippus mul peos... soojendasin siis teda ja elukaaslane läks kiirelt õpetuse järgi keedumuna ja saia leotist tegema. Erilist eluvaimu ta ei ilmutanud, kuid kui ta mul seal kahe peo vahel oli, siis panime ta nokkapidi lusikasse, kus see söögisegu oli. mõne aja pärast ta natuke liigutas nokka ja näha oli, et neelas seda vedelikku. ja nii me söötsime talle veidi seda segu - üsna vedelat küll, paksu ta ei võtnud. panime ta siis karpi, pehme pluusi sisse ja katlamajja sooja. karpi pannes tegi lõpuks silmad ka uuesti lahti :).

ca tunni pärast tõin ta uuesti tuppa, et talle veidi süüa anda. nüüd oli eluvaimu juba nii palju sees, et ta üritas karbist välja saada- hüples nurkade juures ja paar korda püüdis tiibu ka lehvitada. söötsime veel veidi, panime kasti tagasi ja viisin katlamajja.. ja nüüd ta sunnik seal piiksub vahetpidamata juba pool tundi...

täiendatud: söötsime teda veel ja panime kasti tagasi ning viisime uuesti katlamajja. jälle piiksub....

Ossajuuuuudas (Tootsi häälega)..

.. küll ikka paugutas!

Aga kaskedel paukus lehed lahti ja vihmahoogude vahel oli õues selline lõhn, et võttis silma märjaks. selline kõikehaarav värske kaseviha ja sooja vihma lõhn... ma olin selle juba ära unustanud :)

ja äikesed on siin vägevad. vanemate juures on ka hästi võimsad, aga hoopis teistmoodi. seal võid vaadata, kuidas igas ilmakaares sähvib, näed välke kõrgelt ülalt alla metsadesse löömas.. aga äike ei tule kunagi otse pea kohale, alati vajub on vähemalt paar km eemale orgudesse

aga siin... välgujoont ei näe, ainult üleüldiselt valgeks lööb kõik ümberringi... ja paugub otse pea kohal. ma ei ole elu sees varem äikest kartnud (kuigi väga aupaklikult olen küll suhtunud), aga siin on paar korda tõsine hirm naha vahele pugenud. ükskord ühel augustiööl oleks nagu sõda otse akna taga ja pea kohal olnud, ärkasin selle peale üles, kõik oli valge, pimedaks õieti ei läinudki ja müra oli selline, et ma ei saanud algul unesegasena aru, mis lahti on. aga see kant siin on täpselt äikesekoridoris (ma varem ei teadnudki, et sellised asjad olemas on). ja see ei lohuta ka eriti, et naabertallu on välk 3 korda sisse löönud. vähe sellest, see kant on ka tornaadokoridoris :). keila kiriku katuse on ju korra pealt ära viinud ja keilas autosid katuse peale keeranud. siin kõrval heinamaal olen 2 korda tornaadot näinud, eesti keeli siis tuulispask v vesipüks. aga loodame, et nad sinna heinamaale ka jäävad.

igatahes tekkisid tulpidele suured nupud ja kaskedele lehed :)

ja tallinnas oli täna kõigi aegade 13. mai soojarekord. vot siis.

hetkel + 16 (kl 23.42, peale suuri vihmasid)

Ilm

Arumaisaa, auto termomeeter näitas 30 min tagasi 28 kraadi .... sõites, seega ei olnud parkimisega üle kuumenenud. inimesed on naljakalt riides - hästi palju on lühikeste varrukatega, aga ühe foori taga seistes nägin, et ülekäigurajal kõndisid teineteisele vastu üks tüdruk õlapaeltega topis ja vanaonu, kel seljas tume villane kinninööbitud mantel, kaelas villane sall ja käes kindad. vanaonu vaatas seda tüdrukut varjamatu hämmeldusega :)))


ja nagu paanikas naabrinaine hetk tagasi telefonis teatas, on välja ilmunud ka muud looduslikud soojalembesed "rõõmud" :(((