ja sulisevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
ja mööda märga rõõmsat teed
me juurde tõttab kevad.
ta tuli! :)
mis siis, et ise juba nädalajagu tõbine ja tatine. õigemini mitte enam tatine (seda ma olin ka, nina oli sõna otseses mõttes nagu mahlakask),vaid veel omajagu umbes ja "elevandine". mu isa ütles ükspäev, kui talle helistasin "no on sul ikka jäme hääl" :D. see selleks. tore on ikkagi, et kevad tuli, ma olen ikka täiesti kevadelaps ja rõõmustan kevade tuleku üle nagu viieaastane :)
Kroonika huvides märgin, et:
- eile, 19. märtsi pärastlõunal külvasin kasvuhoonesse 2 meetrist rida redist.
- pikeerisin kurgitaimed. ei, ma ei ole hulluks läinud :). aknalauakurgid, 4 tk, pikeerisin neisse suurtesse mänguasjakastidesse, kuhu mullugi.
Tulpidel on pisininad väljas, aga väga ei uurinud, sest õues on näol valus olla ja ma parem praavitan ennast toas ja vaatan läbi akna.
Täna, kui kevad tuli, siras imeilus päike varahommikust saadik. pärastlõunal läks pilve ja hakkas sadama.
Aga nüüd siis mu alemängude juurde.
Ilmselt tuleb mul neid kändudpostitusi veel omajagu, aga kuna on huvi tuntud ja materjali tegelikult netis eriti pole, siis võin ma ju postitada ka.
Selle postitusega juhtus tegelikult imelik lugu. Eelmisel ndlvahetusel põletasin taas kände ja panin ka väikese täienduse eelmisele postitusele kirja... aga seda pole mitte kusagil. Samas ma ometi mäletan, et ma kirjutasin... mul on see häda, et blogisse pääsen ma ainult kodusest arvutist. Kodusel arvutil (läpakas) on aga üliniru klaver, osad tähed ei tööta pea üldse ja nüüd k-täht kadus täiesti. Ka olen ma õhtuks koduse läpaka taha jõudes juba nii väsinud, et midagi tarka ma küll kirja panna ei suuda. Seetõttu kirjutan enamiku blogipostitusi tööarvutist... seda aega on aga tõesti väga vähe, kui ma seda teha saan. Kirjuitan seal valmis, saadan teisele meiliaadressile, millele ma koduarvutist ligi pääsen. Siis kodus võtan meilist postituse ja kopeerin blogisse. Nagu nüüdki :). Kirjutasin eelmise nädalavahetuse kohta ka... aga no pole seda mitte kusagil. Imelik.
Ühesõnaga, põletasin eelmisel laupäeval jälle kände. Kui see esialgne meetod – puuriga augud sisse + puuriga augud risti + immutamine diisliga – oli puhtalt teiste pealt maha viksitud, siis nüüd tegin asjase täitsa isiklikke täiendusi.
See puurimisega meetod töötab küll, aga jube aeglaselt – suured augud on ju ikkagi väikesed ja suure kännu sisse neid ju päris mustmiljon ka ei puuri. Üks känd õnnestus siiski sedaviisi pea maatasa juba põletada. Pilt pole kõige parem, aga ehk saab aru.
Tahtsin asja kiirendada (ega meil neid sobivaid tuuli, et ennast ega naabreid ära ei tossutaks, eriti pole) ja mõtlesin, et müüakse ju neid nn tõrvikupakke – peened pakud, kuhu on mootorsaega lastud risti lõiked sisse ja need põlevad päris kenasti. Sae lõikesoon on ju esiteks kändu läbiv, mis tähendab, et selle pinda on palju rohkem ja ka õhu juurdevool on palju suurem. Saigi siis võetud mootorsaag ja lastud ülalt alla maani sälgud kändudesse, üks neist teistega risti, et õhu parem liikumine tagada.
Ja töötas see väga hästi , natuke on pildilt ka näha! Kuna kännud, eriti männikännud, on ühed igavesed juurikad, siis nad põlevad väga kaua. Ja kui südamik seest ära põleb, siis need „hambad“ mis servadest jäävad, vajavad lisaks puumaterjali, et põlemine toimuda saaks. Neid kände on nüüd 3-e päeval (mitte täispäevad) põletatud ja seda tuleb veel teha, sest päris põlenud pole nad mitte. Päris lahedad "hambad" on õues :). Eks nad tänu juurtele ka nö „veidi pooltoored“, kuid pisemad vajavad veel 1 ja suuremad ilmselt 2 päeva põletamist. Aga mis siis, erilist tööd ega vaeva see ei nõua ja peaasi, et asi liigub õiges suunas.
ja õhtul sai veel hiigehunnik oksi ära põletatud, mis eelmise aasta jaanuaris 11 langetatud männist jäi - ladvad ja oksad. tahtsin küll juba mullu ära põletada, aga kevadel jäi hiljaks, suvel olid seal hiigelmäes linnupesad ja sügisel ei saanud töömees avarii tõttu appi tulla. sai siis nüüd tehtud. lõõmas hea mitu tundi, sädemed kõrgele tõusmas. tuul muutis aga vastu ööd suunda ja lõkkease suitses alates keskööst seetõttu täitsa valele poole.
ma natuke kardan pimedat metsa.. eriti selliseid kohti, kus metssead ja haldjad ringi käivad... päev on inimese aeg, öö nende oma. no vähmasti mina sedasi tunnen. sellest hoolimata pidin öösel kl 2 ikkagi oma julguse kokku korjama, ennast riidesse toppima ja õue kobima, sest nii paks udu oli, et kogu suits, mida polnud küll enam palju, tõusis küla kohale ja jäi siis siia udu alla kinni hõljuma. sedasi läkski siis väriseva sabaga trumm öösel kell 2, ühes käes hark,teised ämber veega, hambus taskulamp vapralt üle silla heinamaale. lõkkeasemel oli suur tuhahunnik, põlvekõrgusest kõrgem. lõin selle hargiga laiali, muidugi oli see hõõguvaid süsi täis ja see oleks seal veel 2 päeva suitsenud. lõin selle laiali, aga 1 ämbritäis vett oli nagu hambaauguga kerisele. käisin veel paar korda edasi tagasi, kustutasin kõige hullemad kohad ja läksin magama.
järgmisel päeval (eelm pühap) sain sealt 2 suurt aiakärutäit tuhka ja sütt peenardesse vedada. veel oleks vaja :)


