Kui pea ei jaga...

..siis peavad jalad jagama. Antud juhul küll käed. Kui ikka mõistust õigel ajal peas ei ole, mis meenutaks, et kõnniteekivi panekul väravapostide vahele tuleb nende alla ka kaablid panna... siis tuleb pärast osa kive sillutise vahelt välja urgitseda, et saaks ikka kaablid ka pandud. See on see "tehtud-mõeldud" või "üks kord mõõda, üheksa korda lõika" :).



Aga mõnikord mu nupp jälle ikka nokib ka. Kõnniteekivi peaks jooksma välja kuni asfaltteeni. Aga asfalt on pandud nii, et selle minupoolne ots on hästi kaldus. S.t. asfaldile ei jäetud panemisel mitte siukest serva, kuhu oleks saanud kive edasi panna, vaid lasti teerulliga serv siledaks, s.t. aluskillustikuga triiki. Ja mina küll sinna mingeid kaevikuid kangiga raiuma ei hakka! Asi sai lahendatud nii, et panin kaldus servaga äärekivid lapiti maha (no väikese kaeviku pidin ikka sinna raiuma ka) ja siis edasi juba kõnniteekivi. Äärekivid said/saavad tsementseguga kinni ja nende serva ja asfaldi vahele jääb veel pisike tsementeeritud "renn", et vihma- ja lumesulamisvesi saaks ära voolata.


Nagu juba aru saite, toodi kõnniteekive juurde. 4 alust. Eks ma siis katsun enne talve nad maha saada. Kõige vastikum selle juures on servakivide relakaga parajakslõikamine. Oeh. Seepärast mul osad servad siiani lõpetamata ongi :))))



Armsad inimesed - kui te Haapsallu satute ja teil aega on, siis külastage kindlasti ka Iloni imedemaad! Ma annaks preemia sellele inimesele, kes selle idee peale tuli, et see rajada. Eriti huvitav on seal muidugi lastel - saab meisterdada ja joonistada ja nädalavahetuseti küpsetada ja... Astrid Lindgreni teoste ainetel tehtud multikaid ja filme saab vaadata, õues soovikaevu juures muinasjutte kuulata, Mattiase majas ringi vaadata ja palju-palju muud teha. Lisaks sellele, et seal on muidu hästi mõnus (ja seal aias kasvab ka üks õunapuu, millel on hästi maitsvad õunad!), on üks korrus Ilon Wiklandi galeriimuuseum. Üks mu lemmikkunstnikke. Ta ju annetas paar aastat tagasi enamuse oma töid Haapsalule... ma olin seal varem ka käinud, aga tahtsin jälle minna ja just seepärast me seekord Haapsallu sõitsimegi. Lihtsalt võrratu! Igal juhul tasub külastamist. www.ilon.ee

Arvake ära, kelle tuba see on :)







P.S: Ja Nurga Puukoolis ma ei käinudki! :) Ja mul on selle üle väga hea meel. Sest meie ahvimeel võib meid tirida ei tea kuhu ja välja mõelda igasuguseid vabandusi, miks meile ikka veel see üks põõsas, see üks kook, see üks pits, see üks ... ikka tarvilik on. Aga vahel on vaja hoopis mõelda, mida mul tegelikult tarvis on ja millega ma hetkel toime tulen. Sedasi siis seekord.*

*ja see ei olnud mõeldud mitte mingisuguse vihjena kellelegi, kes praegu aiandeid-puukoole külastab ja taimi tellidb :) - ikka ainult mu enda mitte eriti tagasihoidliku isiku kohta :)