Pidin ju kirjutama, mida ma ülejäänud puhkusepäevadega tegin (enne järjekordset ilgeköhatõve saamist, arumaisaa, mis kevad see siuke oli!). noh... sellest on nüüd küll omajagu vett merre voolanud, aga kuna ma sedasama muudkui edasi teen, siis sobib veel kirjutada küll.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada iidamast-aadamast...
Kuidagi imelikult on see asi siin maailmas korraldatud. Ma olen täheldanud, et kui midagi tahad, siis tuleb ka teha. Tuleb välja, et niisama istumisest ja tahtmisest ei piisagi. Muudkui istud ja tahad ja istud ja tahad… aga ei miskit. Selleks, et midagi saada või et midagi muutuks, tuleb midagi teha ka. Imelik, onju?! Kuigi jah, tahta ja unistada tuleb ka.. või siis maisemas keeles öeldes, eesmärgid peavad olema.
Ja teine asi, millest ma olen aru saanud – Sammalhabe õpetas – kõiges (looduses) peab valitsema tasakaal. S.t. kui tegema kukud, siis tuleb veidi piiri pidada ja mitte ennast surnuks töötada. S.t. vahepeal peab puhkama ja mängima ka…. Muidu juhtub kokkuvõttes üsna jube asi ja lisaks tervisele kaob ka kogu rõõm ja mõte üldse ära. Nö vargamäeandrestud märkamatult. Aga eks seda tasakaalu vist õpitaksegi vastassuundades kõõlumise kaudu… mõni kiiremini, mõnel võtab kauem aega :).
Ma olen juba päris palju aastaid tahtnud, et maja ja krunt korda ja valmis saaksid. No sellises elementaarses mõttes valmis, et kogu aeg ei oleks pooleliolev ehitus ja songermaa. Nagunii tuleb mingeid asju elu käigus kogu aeg juurde, ei maksa loota, et „oh, nüüd on valmis ja elu algab“ :). Ei ole valmis ja elu on kogu aeg, peaasi, et seda keset suurt töötamist maha ei maga :). Algul ma kimasin täie hooga ühe äärmuse suunas – gaas põhja ja minema… ühel hetkel olid kütus ja õhk otsas, aga mina litsusin ikka edasi, endal hing kinni ja paelaga kaelas. No ja selle tulemusena siis mõnda aega oli hing nii kinni, et mõelda ka eriti ei jaksanud, muust rääkimata. Ehk siis prevaleeris see teine äärmus – siuke juurvilja oma, kus mitte midagi ei teinud ega jaksanud.
Nüüd ma siis üritan mingit keskteed leida ja endale õpetada, et hakka tasa ja targu tegema ja kui kett maha tuleb, s.t. jaks otsa saab, siis tuleb seisma jääda. Ja et ei pea kõike kohe ja korraga saama. Ja selle üle õnnetu v rahulolematu ei maksa ka olla, see on puhas rumaluse tunnus, või teisisõnu ettekääne, miks mitte elust rõõmu tunda :). Ja kui ei jaksa, siis jõudumööda tuleb abi lisaks tarvitada.
Nii ma siis olengi juba kolm aastat üritanud meie võsasest pokumaast sellist tinglikku parki ja õue teha. tasapisi. khmm. ah et milleks, võiks ju ollagi nii. Nojah, varakevadel on siin muidugi ilus – pehme haldjasammal, vaikne valgus, suured puud …. Aga juba maikuus kasvab sealt selline hein ja ohakas läbi, et igasugune võlumaa kaob ja haldjad kolivad siit heinamaale. Lisaks see võsa, mis nii kiirelt peale kasvab, et ragin on kuulda ja on nii tihe sellest läbi ka ei näe. ja see lugematu hulk "võsakände" e tüükaid,mis seal püsti turritab. Ja puugid, kes seal pesitsevad.. ja muidugi need fasstikud roomajad. Ka oli pinnas imelikult üles songitud, suured augud ja kraavid ja mingid künkad nende vahel – ilmselt oli siin keegi kunagi üritanud midagi kas kuivendada vmt ja eks see varasem kraavieelne kevadine üleujutusvesi ka oma rolli mängis. Ja siis kõige krooniks see suurepärane trimmerdamine, mille peale minu närfisüsteem päris hulluks läheb :).. ja mida ma enam ise oma selja tõttu teha ka ei saa ega jaksa (alguses tegin), nii et selleks tuleb töömees palgata… paar korda aastas.
Üle-eelmisel aastal (või oli see eelmisel?) sai üks jupp võsast pargimaastikuks kujundatud. Suurtesse aukudesse mahtusid euroalused, mädanenud palginotid jm taoline. Sinna otsa läks kraavist väljakaevatud savi, täiesti ehtne plink savi. Selle peale läks viljakamaksmuutmiseks sinep, millest tekkinud sinepispläšš oli jupp aega kaunis ja meeliülendav. Eelmisel aastal külvasin peale muru ja hakkasin niitma. Eks pinnas ole endiselt vaene ja rohelus hõre.. kui välja arvata need ohakad, mis seal ennist kasvasid ja mis ennast nüüd on läbi selle savi ennast välja pressinud. Aga noh, ajaga saab asja küll.
Vaja oli veel parki veel veidi laiendada ja võsa eemale lükata. Üks asi on valgus ja õhk, mis läbi selle võsasumbutise liikuma pääsevad, aga vähemalt sama oluline on ka se, et väikemees, kelle y-kromosoom nõuab üsna palju aktiivset tegutsemist ja rassimist, saaks natukenegi suurema ala, kus joosta, palli taguda, rattaga krossi sõita jne. ilma igal sammul võssa sattumata. pokuline võsa, kus oksaroikad, kännud, puugid ja roomajad, ei ole selleks siiski mitte kõige parem paik. Selleks aga on vaja see ala saada niidukiga hooldatavaks. Nii sai eelmisel ja üle-eelmisel aastal metsaaluseid auke edasi täidetud püsikute ja tomati-kurgi pealsete, kivisodi, okste, sambla-, okka- ja lehesodi ja muu taolisega. Talvel põletasin osaliselt ka suuremaid kände, mis selle ala peal turritavad. Kahjuks sai sobiva tuulesuuna puudumise tõttu külm aeg otsa ja soojaga ei julge edasi põletada, lähedal siiski palju sammalt, mis võib süttida. Ja pisikesi „võsakände“ nagunii põletada ei saa. Seega on vaja need lugematud „võsakännud“ välja juurida, väljaturritavad kivinukid kuidagi elimineerida ja siis sellele auklisele sodiga täidetud pinnasele muld peale vedada… küll imeõhuke kiht, kuid silumiseks ja kultuuristamiseks siiski piisav, et saaks niidukiga hooldada.
Krundi tagaotsas kraavi kaldal olid algusaegadest saadik veel 2 mullakoormat, mis lisaks sellele, et on siitsamast lähedalt kooriitud kivine muld, on selle 8 aastaga muidugi ka juuri ja umbrohtu täis kasvanud. Nende lahtikaevamine on omaette ooper. Ja kahe mullahunniku vahele oli keegi totakas (khmm) „peitnud“ ära kuhja mädanenud palginotte, mis ka siitsamast metsatöödest olid siia jäänud. Ju ma vist lootsin, et need mädanevad kiiremini ära… õnneks sai enamuse neist nende aukude ja kraavide täiteks ära kasutada…nagu ka lõpmatu hulga paekive, mis kraavist oli välja kaevatud ja metsa alla lükatud. Aga õnneks saab sellesama mullaga seda pinnast katta. Saabki 2 kärbest ühe hoobiga – võsamaastik pargiks ja mullakoormad kraavi äärest ära. Aga see kõik kokku on ropp ja mahukas töö ja kõike tuleb teha käsitsi.
Seda ma olengi sel kevadel teinud….juba vist paar kuud, muidugi mitte kogu aeg. Ei mäleta enam täpselt, mis nädalavahetusel mida tehtud on ja pole ka oluline. Ka läheb see töö oluliselt aeglasemalt, kui ma tahaks (peaks vist uuesti esimesi lõike lugema ja endale meelde tuletama, kuidas selle „kõige korraga tahtmisega“ need asjad ikkagi on :D ). Ja otse loomulikult ei ole ma võimeline enam sellist tööd ise tegema, sestap läheb see veel aeglasemalt, sest töömeest palgata ei saa ka nii palju, kui tahaks, vaid niipalju, kui raha jätkub. Igatahes on kokku tehtud palju labida – ja käru- ja kangitööd, juuritud lõpmatult võsakände, koristatud ja välja kaevatud kive, täidetud auke, põletatud oksi, tasandatud pinnast, veetud mulda jne….. . teha on küll veel, aga ehk on kõige rängem osa möödas.
eilse seisuga oli neid hunnikuid mitu korda rohkem juurde veetud ja said need laiali ka aetud, aga pilti polnud enam meeles teha. sideraadisegu ja muruseemne külvasin ka eile ära. see on vaja saada nii kiirelt kasvama ja niidetavaks, kui vähegi võimalik, muidu on ohakad, võsa ja hein jalamaid platsis.
Ahjaa, eile, 1. mail viisin tomatid kasvuhoonesse (2 tk moskovskii delikates, 2 tk naabrinaiselt saadud red cherry). ülejäänud ostan.
salatitaimed istutasin kasvuhoonesse (isekülvatud).
maha panin 2 rida hernest, 1 rea pesasibulat
külvasin fibopeenrasse sinepi sideraadiks ridade vahele (lauajuppide abil).
1 rida porgandit sai eelmisel nädalavahetusel külvatud.
kapsast ei jõudnud pikeerida, kükitavad seal kasvuhoones, väga hullud ei ole.
