Kuidas töö ennast ise teeb.

 Või õigemini loob..  Sest tegema pean ikka mina :). Ehk lugu sellest, kuidas pisikesest „ma teen selle siit naks-naks korda“ saab päris suur töö.

Selle ma tegin ka puhkuse ajal, aga eelmise postituse ajal oli see juba täiesti ununenud :).

Millaski 9 a tagasi (vist umbes sealkandis)= sai tehtud vundamendist üle jäänud fibost suuur söögiviljapeenar. See on hea asi küll, ainult et ajaga veidi laiali vajunud…. Nagu oleks ennast paksuks söönud või midagi. No ega see muidugi sega taimekasvatust.

Läksin mõni aeg tagasi korraks õue (päev pärast suurt oksavedu) ja jalutasin (õigeimini komberdasin) sealt mööd. Vaatasin seda kõverat rida ja üritasin jalaga ülemist fiborida sissepoole toksida. Või õigemini taguda. Natuke läks, aga tundus, et kui võtta naaaaaaaaaatukeme mulda seest fibo servast ära, siis saab need kivid tagasi õigesse kohta. Võtsin kähku väikese labida ja proovisin. Paar labidatäit mulda ära, keset peenart hunnikusse ja tõesti, kivi läks justkui ilusti oma kohale tagasi. Ok, see ei tundunud olevat väga hull töö ja kaevasin siis terve rea ulatuses mulla fibo kõrguselt ära

(Taamal metsa servas paistavad need vanad mullakoormad, millega ma üritan nüüd songermaast parki teha.või noh, mis mina.... töömees kaevab ja veab, kui mul finantse on)

 ja tagusin kivid oma kohale. Ülemine rida sai justkui ilusti oma kohale. Justkui. Justkui seepärast, et selgus, et alumine rida on ka väljapoole vajunud ja selle tõttu jääb ülemine rida ikkagi väljapoole kaldu, isegi siis, kui ta on õiges kohas.

Oeh.

Osa tööst juba tehtud…. Narr oleks ka nüüd muld tagasi kühveldada ja jätta kõik ikkagi viltu. Järelikult tuli veel natuke mulda ära kaevata, alumise fiborea kõrvalt. Aga üsna pea oli selge, et see ka ei aita, kivi läheb küll oma kohale tagasi, aga jääb ikkagi väljapoole kaldu. Järelikult oli vaja kivide alust killustikupatja veidi kohendada.

No selge.

Ega’s midagi, jupphaaval kivid ära ja nende alune killustikupadi paremini paika, s.t. veidi liiva ja killustikku juurde. 

Siis kivid tagasi…. Ja kui see juba lahti kaevatud sai, siis permakultuuri peenraideed silmas pidades metsa alt kändude kõdusodi sinna põhja, veidi poollagunenud komposti peale ja muld tagasi.

Midagi pole öelda, palju parem sai. Ainult et see, mis pidi algul olema kivide kerge sissepoole toksimine, kujunes lõpuks terve peenrakülje lahtivõtmiseks. Ja need fibod on kohatult rasked. Ja kogu see töö oli täiesti plaaniväline ja sel päeval pidin ma üldse eelmise päeva metsatöödest piuhkama! Tuppaminnes olin väsimusest oimetu ja pahur… õnneks läks see varsti üle. Aga järgmisel päeval oli kogu köhandus ja põskkoopandus, millest ma just-just olin paranenud, kenasti tagasi :/.