Talv aina hullab, puistates helbeid väljule ülle...

Ma ei tea, kelle luuletus see on, aga tänasesse sobib imehästi! Nii mõnusat ilma pole tükk aega olnud :). Hommikusöögi ajal hakkas mul neist õues söögimajast viimaseid raasukesi otsivatest lindudest nii kahju, et ma jätsin söömise pooleli ja läksin neile õue süüa viima. Kui ma siis maja taga õues nähtavale ilmusin, tuisku trotsides, läkiläki moodi mütsis, matkasaabastes... ja hommikumantlis, siis pidin ma aknast oma elukaaslase nägu nähes naerust pikali kukkuma :). Ja mu terves mõistuses ei kahelnud ta muidugi esimest korda :)

Aga supsti tuppa tagasi ja kuum kohv ja küdev pliit olid justkui paradiisis. Mulle väga meeldib, kui õues on selline purgaa ja toas on soe, valge ja hubane.


Pärast müttasime mitu tundi õues. Mõnus-mõnus! Suud ja silmad lund täis, kogu õhk paksult lumine...

Üritasime väravaesise puhtaks ka rookida, kuid kui jalutuskäigult tagasi jõudsime, oli see hullemini täis tuisanud kui enne. Ja vahet pole, tänav on nagunii lahti lükkamata, autoga igatahes välja ei pääse.

Ja õhtul saunast hange karata on ka ikka suisa taevalik!