Uimaivõi.. hommikul oli jube kiire, käisin duši all ja pärast kuivatasin kiirelt fööniga pea ära. Toppisin riidesse, tõmbasin mütsi pähe ja tormasin välja. Pead peale pesemist ega kuivatamist ei kamminud, mõtlesin, et töö juures kammin. Ja praegu, paar minutit enne kahte käisin tualetis ja ... peeglisse vaadates pidin krambid saama - avastasin, et olin unustanud kammimata... ja keegi ei öelnud ka :))))
Ahjaa, meelde tuli, skleroos oli see s-tähega haigus.
Ahjaa, meelde tuli, skleroos oli see s-tähega haigus.
14 comments:
:o)))))) kui see nüüd nali polnud, siis oli ikka hea nali küll.
Ära muretse, praegu on sellised tule-minuga-koopasse soengud moes :)
:)))
No hea, et ikka riided jõudsid selga tõmmata. Oleks veel rohkem nalja saanud:)
Mul kunagi ülipeen tädi (mukitud, lakitud, soengutatud) ilmus väga peenesse seltskonda hammasteta:)) ja oli nii õnnelik, et kõigi pilgud pikalt temal peatusid... kuni ta läks endale peeglisse naeratama:))
:D uimaivõi. panete mind siin vasta ööd siin omaette kõkutades naabreid hirmutama. :D
ja ma ka ei mäletand, mis selle s-tähega aiguse nimi on... 8-)
Selle töölemineku kohta veel - ma olen terve päeva tööl olnud seelikuta. Igal hommikul oli ju hirmus kiire, enda ja laste korrastamine ja pakkimine lasteaeda minekuks. Ju kellelgi oli miskit kiiret vaja kui riidesse panin. Ja kui kell sada oli, tõmbasin mantli selga ja tormasin uksest välja. Tööle jõudes vaatasin, et miks mu alumine pool nii hõre ja roosa on - sel ajal kanti veel kombineesid - noh, oligi seelik jäänud kus kurat. Pluus oli küll seljas. Õnneks töötasin sel ajal apteegis ja kitli alla ei saanud keegi aru, et olen pooleldi riides, pluus oli imekombel selga jõudnud.
Siin peaks avama huvitavate juhtumiste rubriigi, usun, et igal oleks midagi meenutada. Ega mul see ka ainuke imelik meenutus ole.
oojaaa, ma olen:
- läinud tööle osaliselt ilma pesuta. khmm. välja ei paistnud, aga tähtsal koosolekul oli endal väga naljakas.
- otsinud meeleheitlikult prille ja leidnud need lootuse kaotatuna lõpuks külmkapist. kui ma nad sealt avastasin, jõllitasin ikka üsna juhmaka näoga ja kahtlesin korraks sügavalt oma vaimses tervises
- koorinud kartulid ära ja ... ladunud nad kenasti nõudepesurestile kuivama. kui õigel ajal söök valmis ei olnud, hakkasin otsima...
- pannud söögi praeahju ja seda mitte sisse lülitanud. korduvalt.
- seda, et ühes käes on üks asi ja teises teine ja nad lähevad mingil moel omavahel vahetusse, ei tasu vist mainidagi. tõeline multitasking error.
veel
- siniste kilesussikestega on päris paljud tänaval jalutanud, mina sealhulgas
- keetsin kartulid ära, kurnasin ja kuivatasin korralikult... (olin maal, seal ei olnud siis veel äravooluga kraanikaussi ja sodi kallati solgiämbrisse, sinna läks ka see kartulikeeduvesi)... ja seejärel kallasin kartulid ka kenasti solgiämbrisse.
kunagi ringles üks hajameelsete juhtumiste meil ringi. seal oli ikka ülinaljakaid asju.. mulle jäi eriti meelde üks, kus inimene oli autoroolis, sõitis ja jäi peatusesse jõudnud trammi taha seisma. autojuht märkas, et üks naine on hädas lapsevankri trammi saamisega, tuli autost välja, aitas naise trammi... ja sisenes ka ise rahumeeli trammi. auto jäi töötava mootoriga kenasti keset tänavat omapäi seisma... :D
ja mu sõber rääkis, et ühel kaunil vananaistesuve hommikul jalutas talla vastu reibas vanahärra, korralik pintsak, lips, portfell... viksitud kingad... ja aluspüksid :)))
Ükskord enne teatrisseminekut oli vaja kiiresti lastele süüa anda. Keetsin kartulid, kurnasin, kuivatasin ja siis tõstsin poti koos kartulitega kraanikaussi? ja keerasin külmaveekraani lahti,(samal ajal lõpetasin viimast pannitäit kotlette) Ise mõtlesin, et huvitav, miks see vesi seal jookseb. Noh, lastele maitsesid kotletid ilma kartuliteta rohkemgi.
Kui ükskord sõitsime Leningradi (oli säärase nimega linn), kus meid võõrustas sealse bot.aia direktor, oli meil kokkulepe, et kohtume Sestroretskis kell 5 Lenini juures. Aga nagu alati enne väljasõitu juhtus ka tookord nii, et mees ei saanud töö juurest ära tulla nagu planeeritud. See on Murphy üks seadustest, et siis jäävad kõik korraga haigeks. Minul kodus kõik ammu pakitud, lapsed ja kingitused ja puha... KUi kell 4 siis said asjad ja lapsed autosse pillutud ja mees takkaotsa, võiski sõit lõpuks alata. Loomulikult ei olnud reedesel päeval sel kellaajal enam võimalik ühessegi asutusse helistada, et hilineme. Kui ma veidi enne Narvat toibusin ja vaatasin kogemata alla oma jalgadele, hakkas mul kõhus keerama - ühes jalas oli mul punane toasuss ja teises valge king. Ja see oli sügava defitsiidi aeg.
Ja kogu see reis oli meil umbes säärane.
Ma ei hakka praegu kirjutama, kuidas me sõitsime ülesvõetud Sadovajat pidi, aga kui trammi rööpad olid kõrgemal kui auto katus, tekkis küll jube tunne ja tagurdada selles tunnelis ei olnud võimalik. Kui ükskord siis valgus paistma hakkas ja me ikkagi tänava teise otsa välja jõudsime, vaatas kohalik miilits meid kui teisest ilmast tulnud ilmutisi. Mees muidugi tormas autost välja kohe tema juurde, et eksinud ja puha, aga see vormis onu naeris nii, et mitte ainult pisarad polnud silmis.
Muide, Leningradis oli püsti pandud vist rohkem kui miljon Lenini kuju ja Sestroretsk algas 50 km enne Sestroretski ja üle poole neist miljoneist kujudest seisis just selle tee ääres.
Aga kohale me lõpuks siiski saime.
Noh, söögitegemisega on muidugi veel igasugu asju juhtunud kuni munade lakkelendamiseni:) aga midagi võiks ka edaspidiseks jääda.
uimaivõi :o)))
olgugi et pooled neist asjadest on enam-vähem endalgi juhtunud, ikka naera end hingetuks.
Uhh - sain minagi siin vastu ööd silmad märjaks naerda:))
Seda hajameelsust tuleb ikka endal ka pidevalt ette. Kui mul rahakott on kadunud, siis esimene asi ikka vaatan jääkappi. Ükskord olin ka selline hajameelne, et panin jäätise käekotti ja rahakoti jääkappi - vat siis kirusin küll ennast maapõhja.
Ja nooruses juhtus mitu korda, et hommikul sai kiiresti teksad jalga veetud - aga sukapüksid jäid sisse ja need siis lohisesid kenasti säärest järgi. Ja toasussidega olen ka mina pool Tallinna linna läbi käinud.
Ja kodus on pidevalt telefon kadunud. Eriti naljakas oli see - mees ikka hõõrub mulle seda aegajalt nina alla - kui ükskord jälle meeleheitlikult oma mobiili taga otsisin( ca 10 minutit kindlasti) - vaja kindlasti tähtis kõne teha ja number ju telefonis. Hakkasin siis tavatelefoniga helistama oma mobiilile, et helisemise järgi leiab üles - ei tea jah, mis asi mul teises käes helisema hakkas.
hmm.. aga mul hakkas just praegu telefoni äratuskell tööle - meenutuseks, et on magamamineku aeg. muidu ei püsi meeles ju!!!
Post a Comment